Minu tütre sõbrannaga on just sama lugu ja ilmselt on neid sarnaseid veelgi, teismeliste puhul tavaline, aga vanemal raske taluda.
Eks nad isegi on enestega sageli hädas, muidugi ei tunnista seda ja sageli ei saa arugi ning sellest ka säärane käitumine, trots paljude asjade suhtes, armumine veel pealekauba ja ega armumine küsi, et kas poiss tubli või mitte. Mõtle ka enda peale, kas suudad selgitada alati, miks just kelegisse armud, veel raskem on see teismelisel.
Keelamise ja karistustega tuleb sel perioodil väga ettevaatlik olla. Ei arva, et mitte üldse, aga pigem vähem kui liiga palju. Ja ikka räägi, räägi, räägi..., kuigi vahest tundub, et peaaegu mõttetu.
Ja tegelikult kehtib teismeliste vanematele selline lause, et kõige tähtsam on ise ellu jääda :)
Mõtle vahest ka endale ja jäta rohkem niisama olla. Kui oled seni last enam vähem õigesti kasvatanud, siis enamasti lähevad asjad paika ja kui oled midagi väga kihva juba varem keeranud, siis pole hoopis miskit tedha.
Soovin sulle pikka meelt ja
oot, üks asi veel, kui tütrel on mõni sõbranna, kel hetkel pole probleeme, siis võid temaga rääkida ja vast saate kahekesi midagi teha. Sõbranna jutt mõjub ikka rohkem kui ema oma.