Palun aidake mind!Ma olen nii armunud, aga ta on mulle täiesti kättesaamatu.Ma ei saa teda lihtsalt unustada!Täiesti lootusetu juhus!Kui keegi on midagi sellist läbi elanud palun kirjutage! Susann...

kuidas ta nii kättesaamatu siis on? mõni väljamaa filmitäht või? ah, kui väga tahta, siis saab need kah kätte.

Olen ka olnud lootusetult armunud. Ta oli ka kättesaamatu. Lõpuks ei jäänudki muud üle, kui pidin temast loobuma. Haiget tegi see palju ja kaua, pisaraid oli nagu vett järves, aga teha polnud midagi. Tuleb lihtsalt endale selgeks teha, et mida ei ole võimalik saada, sellest tuleb loobuda. Haavu parandab aeg ja tuleb eluga edasi minna ning leida endale keegi teine.
Tunnen küll ka praegu veel igatsust tema järgi, aga kahju on ka kohutavalt, aga reaalsus on reaalsus.
Unustama peame need kättesaamatud inimesed.

Tuttav tunne ja olukord. Aga see läheb üle, nii hull kui see asi ka praegu ei paistax.

Aitäh!Mul hakkaski juba natuke parem!

armunud olla on parim, mis võib juhtuda kehale ja hingele.ning kui kainelt kaaluda, ka hullemad armumised ja vähemhullemad ja lihtsalt päevakese vältavad tundepuhangud sumbuvad ikka samamoodi aja jooksul.pettumine,harjumine jne. sestap, ma arvan,mõistlik on kasutada tekkinud energiat enda kasuks,põleda,unistada,piinelda...tõsiseid tundeid,mis raputavad meid uut moodi mõtlema ja tundma kogeme harva, ja pigem olgu see armumine,kui lein...jõudu!

Arvan et olen palju vanem enamiku siin vastanutest, sest mu poeg hakkab varsti juba piigade järgi vahtima( ta saab 9) , kuid ometi tahaks olla toeks kõigile neile kel hing on haige,süda lõhkemas valust ja vaja kellegagi rääkida. Kuna ise üritan samuti ennast jälle üles upitada, siis võibolla oleks lõbus kogemusi üksteisega vahetada, ehk saab valust rutem üle! Seniks ilusat ilma, kenasid poisse ja uusi armumisi kõigile!

jah tore on armunud olla,aga hing kriibib.

Aeg parandab kõik haavad... Jube raske on kellestki loobuda, eriti kui teda väga tahad ja oled armastanud meeletult teda pea 3 aastat. Olen sellest ise üle saamas- aega on läinud nö loobumishetkest 7 kuud, meeletult valus ja raske oli. On veel praegugi.

Armunule on raske seletada, et sa saad sellest üle jne, kuid tegelikult ta saab... aja jooksul. Kuid armunud olles ei saa sellest ise aru. Võin omadest kogemustest öelda, et aeg tõesti parandab haavad, kuid mõnikord kisub need uuesti ka lahti. Minu päästis veel uus armumine ja see, et uus inimene oli kõik mis ma eales oskasin oodata. Siis mõtlesin, et see eelmine ei oleks kindlasti nii hea olnud ja unustasin ta ruttu. Kuigi aastaid kolm hiljem, ikka vahel käib välgatus südamest läbi, kui eelmist armastust näen. Kes teab, võib-olla jääb see välgatus alati südamest läbi käima, kui teda näen? Õnneks juhtub seda piisavalt harva. Soovin edu sulle, kellele armastatu tundub kättesaamatu. Ütlen ausalt, et mina elan oma kättesaamatuga juba kolm aastat koos. Miski pole siin ilmas võimatu!!!

Loona:

Räägi minule ka, kuidas ennast uuesti leida, peale armastatu lahkumist. Minul on nüüd kulunud juba 2,5 aastat aga ma ei ole võimeline olnud ühtegi uut suhet looma. Mitte et ma oleks depressiivne aga no lihtsalt kõik mehed tunduvad nii nõmedad et... Siiani ilmselt lootsin et juhtub mingi ime ja me leiame ennast jälle aga nüüd on selge, et seda ei juhtu. Mina tahaks oma eluga edasi minna aga noh, pole mehi ja nemad ei leia millegipärast mind ka. Ilmselt mu olemus on kohe selline, et keegi ei julgegi lähenemiskatseid teha. Teeb murelikuks