käisin kunagi oma pojaga (toona 6a) keskhaiglas sihukese ameti esindaja juures. poiss nimelt hakkas äkitselt pykse määrima ja noh oli kuidagi liimist lahti. see, mis temaga tehti, oli täielik möga. raamatutarkus.
tädi lihtsalt suunas lapse vastuseid. „kas sa näed unes kolle?”
no kurat, kollid ju lahedad, MUIDUGI NÄEN! (kusjuures poiss rääkis mulle muidu mida unes näeb ja see oli seotud meie suvekodu ja muu kauniga).
„kas kollil on suured või väikesed käed?”
NO MUIDUGI SUURED, palju vängem ju!
„joonistame nüüd selle kolli paberile, kortsutame paberi ära ja viskame prügikasti! kõik, kombes. kui veel probleeme tekib, tulge tagasi!”
vot tak, vot....:(