Tahaksin teada, mida kogenumad vanemad sellisel puhul ette võtavad. Nimelt esimese klassi poiss "unustab" ennast kooliteele ja saabub koju kuskil 1-1,5 tundi hiljem. Ise ei oska midagi kosta, ütleb ainult, et lihtsalt tuli nii kaua. Eelmine kord olid koos ühe sõbraga läinud sõbra koduni, siis sõber oli koju läinud ja minu oma tuli veel oma tunnikese jagu koju. Kusjuures sõber elab üsna meie lähedal. Eelmisel korral riidlesime, kui olime rahunenud, selgitasaime, et nii ei saa, me muretseme jne. Seletasime, miks me muretseme, mis kõik võib juhtuda kommionudest auto alla jäämiseni. Lõpuks ütlesime, et seekord ei saa veel kerepeale, aga järgmisel korral saab nii et mäletab. Põhjus, miks me kumbki ei tahtnud keretäit anda oli selles, et pole seda kunagi teinud ja tundus täiesti loomuvastane. Lootsime, et ehk ähvardus mõjub ja pääseme klobimisest. Me ei poolda ka füüsilist karistamist tegelikult. Aga nüüd tundub, et mingi jutt enam ei aita. Täna kordus kõik jälle.
Niisiis - kas ma peaksin koju jõudes mehelt kohe püksirihma rabama ja poisile tutaka andma (sest nii sai talle ju lubatud) või on mul veel lootust sõnadega midagi ära teha. Ja kui kauaks need sõnad võiksid mõjuda? Jälle paar nädalat? Ja siis jälle otsast peale? :(

ehk peaksid harjuma hakkama sellega, et lapsel on ka omad käigud ja 100% ei kontrolli sa tema käike enam. Ja mida aasta edasi, seda vähem saad kontrollida. Tundub, et teie meelepaha on tingitud sellest, et TEIE muretsete, mitte sellest, et laps teeks midagi abasoovitavat. Kui ikka nii väga muretsete, ostke lapsele mobiiltelefon.

Vahest saad kooli vastu minna? Mina käisin nt. peale kooli tiigist kalu püüdmas, kalu küll polnud aga väga põnev oli. Aga ära püksrihmaga küll löö. Kas sa ise oled sellega saanud?

Sellest saan ma aru, et ema muretseb. Ja esimese klassi laps on ikka väga väike veel. 7 aastast ikk peaks kontrollima küll, eriti kui jutt käib suuremast linnast. Aga uuri lapse käest rahulikult, mis ta peale kooli tegi, mida huvitavat nägi jne.

Kui sa juba sellise lollusega hakkama said, et keretäiega ähvardasid, siis tõmba talle millegagi korra või kaks. Ja teinekord ole ise kah targem ja ära selliseid ähvardusi loobi.
Ringiga kooliteede vastu see nagunii ei aita. Kui täna õhtul pärast üksteise kaelas nutmist jutule saate, siis luba talle natuke pikemalt koolist tulla, ja tunne huvi, et kuskandis ta siis õige kõnnib. Vaevalt, et asjad veel väga hullud on, aga rääkima peaksite küll.

Minu laps, küll pisut vanem, tuleb tund aega koju, kuigi jõuaks veerand tunniga. OK, veerand tundi lobisevad veel garderoobis ja vahetavad tasosid. Ka ei oska midagi öelda, kus aega veedab. Jutu sees on välja tulnud, et kõige otsemat teed küll koju ei tule, pisikese ringiga ikka.
Aga see pole veel midagi. Esimeses klassis oli tal üks sõber, kes tuli pärast kooli meile, kui meie töölt tulime, oli veel siin, ja lõpuks viskasime lapse 8 paiku välja, pärast ka varem. (Algul üritasime viisakad olla) Ja tihti selle poisi vanemad helistasid veel 9 paikugi, et ega nende poiss meil pole. Järelikult oli see päev kusagil mujal.

ESITEKS
ei tohi iial jagada ähvardusi, mida te pole valmis täide viima
see on suurim viga

teiseks
oluline on igapäev tunda väikese inimese tegemiste vastu huvi ja kui kuulete midagi sellist, mis teile ei meeldi
ei ole tarvis koheselt hurjutama kukkuda - see loob soodsa õhkkonna usaldamatusele - hiljem ei räägita vabatahtlikult oma käimistest teile üldse mittemidagi

mõelge enne, kui midagi selgitama hakkate
andke asjalikult teada, et te arvate natuke teisiti ja siis tueb rahulikult ja normaalselt juttuajades selgitada, miks te teisiti arvate või kuidas oleksite ise toiminud

sai praegu küll väga üldistatud jutt kirja

kõike ei saa siin hakata lahti seletama
oluline on lastega säilitada hea suhe - ei ole tarvis "ülemvõimu" vaid mõistlikku suhtumist - laps ongi rumalam ja ei oska ette mõelda ega kõigega arvestada - seda tuleb täiskasvanul alles õpetada ja selgitada

kui olete "ülereageerinud" tuleb sedagi lapsele hiljem rahulikult selgitada, miks emme/issi endast välja läks ja kuidas sellist asja edaspidi vältida saaks - rääkige lapsega nagu inimesega, kellel on lihtsalt vähem elukogemust - ärge otsige tema käitumises sihilikku solvamist või muud tagamõtet
kui sellise suhtumise lapse käitumises aga juba olete kindlaks teinud(sihilikkult halvasti käitumist mõtlen), siis olete juba tõenäolistelt kuskil mööda põrutanud

Aitäh kõigile, kes vaevaks võtsid nõu anda. Eile õhtul oligi meil poisiga rahulik jutuajamise õhtu. Tema oma seitsmeaastase ajuga ei saa üldse aru, millest kogu kisa. Ütlen siinkohal veel, et kõige suurem paniköör on meil vanaema, kes last päeval koolist koju ootab. Meie ise käime tööl ja kuuleme tavaliselt kõikidest sellistest vahejuhtumitest just vanaemalt.
Poiss aga oli lihtsalt jäänud vaatama neid koppasid ja ekskavaatoreid, mis praegu nõmme kandis kanalisatsiooni panevad. Ja tema jaoks ei olnudki nagu probleemi, ütles veel, et ma ju ei hulkunud seekord kuskil, lihtsalt vaatasin, kuidas nad tööd teevad. Et mis see vanaema riidleb sellise tühja(!) asja pärast. No ei osanudki lõpuks midagi kosta. Lugesime veel sõnad peale, et tulgu ikka täna vähe kiiremini koju. Justnagu sai aru.
Keegi mainis, et äkki poiss teeb kiusu. Ei tee, me oleme päris head sõbrad. Üldjuhul ta räägibki ise kõigest, mis päeva jooksul toimunud on ja ilmaasjata me temaga ei riidle ka. Ja keegi pole tal keelanud peale kooli sõprade juurde minna, ainult sellest tuleb eelmisel päeval meile rääkida ja parem oleks, kui sõbra vanemad ka asjast teadlikud oleks. Meie meelest ei ole mingid üle mõistuse reeglid.
Püksirihma teemat ei võtnudki üles, sest ega ikka peksma ei jhakka nagunii. Mina pole kunagi saanud ja ei teagi ausalt öeldes, kuidas see peaks käima. Mees on lapsena paar korda saanud ja ei tema käsi ei tõuse sellepärast lööma. Proovime ikka edaspidi ka jutuga hakkama saada.
Ilusat päeva,
Sassy

Mina tegin nii, et kui poiss hakkas esimesi kordi kusagil pikemalt üksi käima (umbes 5-selt sõbra poole teise tänava otsa), hiilisin lihtsalt järele ja vaatasin, kuidas ta läheb. Ehkki kodus oli sõnad peale loetud, et lähed otse mööda tänavat, keeras ta loomulikult kõrvalasuva kooli hoovi turnima, siis tagus jalaga mingit topsikut, mille väljakoukimine aedade vahelt ja rentslist võttis oma aja, kohtus teise sõbraga, kelle rula oli vaja proovida jne. Nii võttiski kümneminutiline vahemaa peaaegu tunni. Kui ma oleksin selle aja kodus olnud ja sõbra juurde helistanud, et kas on juba kohal, oleks vist muretsemisest lolliks läinud. Tegin seda järelehiilimist ikka mitu korda ja vahel ta läks ikka lausa keelatud kohta. Siis tegin ka sellest juttu ja tema ehmunud küsimuse peale, et kust sa tead, ütlesin, et emasüda tunneb, et laps teeb keelatud asja ja et ema silmad saadavad last igal pool.
Proovi ka vahel vaadata, millega ta tegeleb selle pika koolitee jooksul.
Kui ükskord juhtub, et asi on tõesti üle igasuguse piiri läinud, anna tõesti kere peale, aga sellega enne ähvardada pole mõtet. Laps saab alles siis aru, et ta on midagi väga keelatut teinud, kui sinu käitumine tuleb talle ootamatult. Ta peab koju tulema otse ja õigel ajal ikka sellepärast, et nii on kokku lepitud, mitte karistuse hirmus. Siis võib pisike hilinemine muutuda hoopis suureks, sest ta ei julge enam tulla.

Õnnitlen Sassy, väga tore oli su kirja lugeda. Soovin sulle jätkuvalt häid suhteid perekonnas.

Vanaemadega on tõesti raske,need oskavad iga asja pärast pabistada. Ehk püüate poisile selgeks teha, et tulgu kõigepealt joonelt koju, vahetagu riided ära, pangu kott nurka ja siis võib minna tagasi õue koppasid vaatama jms tegema.

Laske lapsel olla! Neli tundi on ta kuulanud õpetaja õpetusi, tänitusi jne. Nüüd kohe koju, et vanaemalt sama kuulda. Lapse närvid tahavad lihtsalt puhata. Minu ettepanek: leppida kokku mõne sõbraga ja tema perega, et näiteks ühel päeval nädalas poisid tulevad peale kooli teile aega veetma. Võid näha kui ruttu ta sellel päeval koju jõuab. Kooli algus polegi lapse jaoks nii huvitav kui kui kõik selle ümber toimuv - uued sõbrad, palju vaba aega, iseseisvam elu - see tahab ju harjutamist. Andke lapsele vabadust, unustamata tarkust usalda aga kontrolli.

Meil on 9-aasatase tüdrukuga sama lugu. Läheb kellelegi külla ja ei helista, kus ta on. Vanaema on täiesti endast väljas. Tegime nüüd tüdrukuga "lepingu" (allkirjad all ja puha), et helistab, kui kuhugi läheb. Eks näis ...

mina hulgun ka peale tööd...
ei taha koju minna sest kodus on EBAMEELDIV olla.
söögitegemine, koristamine, tänitamine... tüütu rutiin.
teadmine et ähvrdatakse lihtsalt niisama kere peale anda... kamoon!!! milline laps sellisesse koju kiirustaks?
mõlege ka natuke!

Tohohil tegelikult õigus - inimene on seal, kus tal on parem. Mõelge, miks lapsel ei ole kodus peale kooli hea. Vast on vanaema liiga tüütu, ei lase rahulikult olla?

No kena, mõtlesingi juba, et mis värk on - keegi ei sõima ega mõnita.
Võib-olla siis targad tohohh ja eh annavad nõu, kuidas elimineerida vanaema? Võib ka ajutiselt, sest nagunii on suvel kolimine plaanis ja vanaema jääb meist siis kaugemale.
Tohohhile - tahetakse lihtsalt niisama kere peale anda???? No mis siis peaks see tõeline põhjus olema? Kas see, kui ta on juba auto alla jäänud ja reanimatsioonis? Kusjuures keegi pole ju andnudki. Ja veel - kui ta üldse ei tahaks koju tulla, siis ta hulguks ju iga päev. Seda ta ei tee.
Andke aga tuld.

Pähh, nüüd on solvunud, kui keegi pakub välja mõne põhjuse, kus laps ei ole süüdi. Rahune maha,ega me tegelikku tõde ei tea, pakume vaid variante, mida võiksid läbi kaaluda.

rahune maha.
ega ma ei sõimagi. ja ka ei mõnita.
aga sellegipoolest ei läheks sellisesse kohta, kus ähvardakse järgmine kord kere peale anda, kui hiljem koju tulen.

ja kui ta üldse ei taha koju tulla... kas sa ise ei mäleta, et kodu tuleb meelde alles siis kui kõht väga tühjaks läheb... või jalad väga külmunud ja läbimärjad on.

ja vanaema kõrvaldamist ma ka soovitanud pole.

7 aastane kutt on juba väga suur poiss... miks peaks vanaemaga kahekesi kodus istuma? käin oma radu, mõtlen omi mõtteid... jne.

lihtsalt mind jäi häirima lause:
Lõpuks ütlesime, et seekord ei saa veel kerepeale, aga järgmisel korral saab nii et mäletab.

kuidas sa suhtuks? ega tema aru saa, et ema teda niiväga armsatab. kui ikka lubatakse anda kerepeale nii kõvasti, et mäletab, ei saa armastusega midagi pistmist olla.

Poiss ei peagi vanaemaga kodus istuma. Lihtsalt kokkulepe on nii, et kõigepealt tuleb koju, paneb kooliasjad ära ja siis võib minna õue või sõprade juurde.
Ja tõesti - meil ei ole nii vaba kasvatus, et seitsmeaastane võib koju tulla siis, kui kõht tühjaks läheb või jalad külmunud on.
Minu jaoks oli eile tegelikult probleem selles, et kui oli lubatud keretäis, kas siis viia täide või mitte, sest tegelikult ei tahtnud ju anda. Ja paraku ma arvan, et on küllalt peresid, kus lapsi pekstakse ka vähemate asjade eest, ainult need vanemad ei küsi enne siin, et kas peaks peksma või mitte:(
Tegelikult mul savi, mis te arvate, minu jaoks on selleks korraks probleem möödas.

et kui kohe koolist koju tuleb ja raamatud ära paneb on oht auto alla jääda tunduvalt väiksem?;)

Nele jutt oli lõpp armas. Ausalt öeldes kui ennast seitsmeaastaselt või ka praegu meenutan, ega pole põhjust nagu koju kiirustada ja tobe oleks seda teha ainult sellepärast, et ema/vanaema/mees tahab. Praegu on nii mõnus koolis kursakaaslastega veel pikalt-pikalt lobiseda, mõnda poodi ts?ekata. Lapse jaoks on põnev samamoodi nii sama uimerdamine, teistega rääkimine ja purgi tagumine. Milleks kiirustada?

sa kulla sassy ära nüüd erutu
tohohh (ja teised selliselt haugatajad) pole veel suureks saanud ja põeb kroonilist tüsistustega puberteeti

Sassy jutt ju õige. Kõigepealt tuleb koolist kiiresti koju, peseb-kuseb-sööb. Ja siis ütleb, kuhu läheb ja läheb kasvõi ekskavaatoreid vaatama. Mis siin arusaamatut. Niisugune kord on normaalne.
Mina kippusin ka 20 aastat tagasi pärast kooli hulkuma. Siis tehti samasugune kord.
Muide, mobiili võiks kasutatuna lapsele osta küll, saab iga hetk küsida ja muret vähem. 500 krooni maksavad mõnikord.