ESITEKS
ei tohi iial jagada ähvardusi, mida te pole valmis täide viima
see on suurim viga
teiseks
oluline on igapäev tunda väikese inimese tegemiste vastu huvi ja kui kuulete midagi sellist, mis teile ei meeldi
ei ole tarvis koheselt hurjutama kukkuda - see loob soodsa õhkkonna usaldamatusele - hiljem ei räägita vabatahtlikult oma käimistest teile üldse mittemidagi
mõelge enne, kui midagi selgitama hakkate
andke asjalikult teada, et te arvate natuke teisiti ja siis tueb rahulikult ja normaalselt juttuajades selgitada, miks te teisiti arvate või kuidas oleksite ise toiminud
sai praegu küll väga üldistatud jutt kirja
kõike ei saa siin hakata lahti seletama
oluline on lastega säilitada hea suhe - ei ole tarvis "ülemvõimu" vaid mõistlikku suhtumist - laps ongi rumalam ja ei oska ette mõelda ega kõigega arvestada - seda tuleb täiskasvanul alles õpetada ja selgitada
kui olete "ülereageerinud" tuleb sedagi lapsele hiljem rahulikult selgitada, miks emme/issi endast välja läks ja kuidas sellist asja edaspidi vältida saaks - rääkige lapsega nagu inimesega, kellel on lihtsalt vähem elukogemust - ärge otsige tema käitumises sihilikku solvamist või muud tagamõtet
kui sellise suhtumise lapse käitumises aga juba olete kindlaks teinud(sihilikkult halvasti käitumist mõtlen), siis olete juba tõenäolistelt kuskil mööda põrutanud