Kas teie vihastate oma laste peale vahel nii, et silme ees läheb mustaks? Mul praegugi veel käed värisevad ... Istusin siin arvuti taga, järsku vanem poiss (peaaegu 9a) kisab teises toas: emme, tule vaata, mis venna teeb! Aga ta kogu aeg kutsub mind vaatama, mis venna (peaaegu 2a) teeb. Kord on see endale kapist issi aluspüksid pähe tõmmanud, kord vildikaga näo ära sodinud ... Ei jõua mina kogu aeg püsti karata, tahan vahel omaette ka istuda. No läksin siis ikka vaatama. Väikevend oli köögist Fairy pudeli kätte saanud ja lasi sellest vastu seina! Enne oli pudel peaaegu täis, nüüd täiesti tühi! Siis mul läkski silme ees mustaks ja karjusin koleda häälega mitu minutit suurema poisi peale. Selle asemel, et emme-emme karjuda, võtku pudel ise ära!
Vahel, koolitöödega seoses, kui ta ei saa ega saa minu meelest imelihtsast asjast aru, kuigi ma seletan mitu korda, ja siis karjun ta peale, on mul pärast hirmus paha olla ... Aga täna ma olen praegugi veel ta peale vihane. Ta ju arvas, et kutsub mind ilgelt lahedat asja vaatama ...
Eelmine "silme eest mustaks" oli reedel, kui hakkasime maale sõitma. Küsisin, et kas sul ikka kindad on? (Jopetaskud tundusid nagu tühjavõitu) Raputas pead. Mina: Kus su kindad on? Tema: Äkki jäid autosse? Aga autoga sõitis poiss viimati üle--elmisel laupäeval. Siis mul koitis: eelmisel nädalavahetusel oli tal hoopis teine jope seljas. Selguski, et poiss oli käinud nädal aega kinnasteta koolis! Ei leia kindaid ega oska ka küsida, et ma aitaks otsida. Vat sellised saamatu-olemised ajavadki mind vihaseks. Kui ta palli mängides naabri akna puruks viskaks, käsiks vabandada naabri ees, maksaks akna kinni ja ütleks poisile, et katsu teine kord ettevaatlikum olla. Normaalne. Aga vat saamatus ajab mind vihaseks ...

järsku peaks siis mõtlema, kuidas last niimoodi kasvatada, et ta ei oleks saamatu?? karjumine on muide vale vastus. sa vist mõtled, et laps on sul mõtetelugeja, aga ei,talle tuleb lihtsaid asju ära seletada, et ta teinekord siis taipaks.

Kui minu ema minu peale karjus (just selliste asjade pärast, mis mulle tundusid naljakad -9a lapse ja täiskasvanu arusaam võib ju erineda) sattusin ma totaalsesse segadusse, et mida siis võib teha ja mida mitte ja lõpuks ei julgenud ma mitte millestki emale rääkida ega temalt nõu küsida, parem oli nii olla, et talle silma ei torganud. Ta pidas mind ka kohutavalt saamatuks.
Selline saamatus tekib tavaliselt madalast enesehinnangust, ja mida rohkem sa ta peale karjud, seda madalamaks ta enesehinnang vajub.

Sul on mingi muu asja pärast närvid läbi ja lapse peal on ju end nii hea välja elada.

Mari, äkki sa siis ütled, kudas nii kasvatada, et ei oleks saamatu? Paistab, et sa tead ...
grr, ma tean, et mida rohkem ma karjun, seda madalamaks vajub ...
Hea on õelalt öelda, et lapse peal on hea end välja elada ... Mis sa arvad, et ma kohe nimme karjun? Loo mõte oligi see, et ma vihastan nii hirmasasti, et kaotan kontrolli oma käitumise üle.

Mul oli ka selline loll komme karjuda :( Lõpuks hakkas ka oma tervise peale, lihtsalt läkski silme ees mustaks ja jalad ei kandnud. Ilmselt liiga kõrge vererõhk. Nüüd enam ei karju. Mõtlen, kuni pole eluohtlik lollus, ei hakka oma tervist tapma. Ja hiljem ongi naljakas mõnda asja meenutada ;)

Hea meelega ei karjuks, aga see lihtsalt tuleb ... Olen selline äkkvihaga tüüp. Abikaasaga suhetes on see isegi hea. Me pole pikad vindujad, kui on lahkarvamus, röögatame kumbki korra ja siis juba naerame koos selle peale. Ma ka praegu juba naeran, kuidas ma nõudepesuvahtu vaiba pealt kokku korjasin, terve tuba haiseb siiani. Kui mees töölt tuli, hakkasin talle seda lugu rääkima justnagu mõttega, et issand, milline päev mul oli, aga lõpuks naersime mõlemad.

Mis kindad, sel aastal on ñii soe talv, et ma pole kordagi kandnud! Ja see isa püksid pähe tõmmata - see on täiesti ohutu, seda võiks laps iga päev rahulikult teha. Tõesti, ära karju, kui põhjust pole :)))

endal ka tegelikult selline probleem.võibolla üks lahendus oleks see,et mitte ära karju poisi peale vaid mine teise tuppa või rõdule ja karju seal üksinda või pauguta ust või mis iganes.ütle poisile,et sa oled vihane ja vajad selle väljaelamist.sest viha pead sa endast välja laskma.

Juhtub.
Üks väike soovitus. Räägi oma pojale ka, et hiljem tegi see juba nalja, et kogu tuba vahtu täis oli, aga et nuh, lihtsalt sel hetkel viskas närvi hullusti mustaks. Umbes samamoodi, nagu sa siingi räägid. Ja et edaspidi ja teinekord võiks proovida sedalaadi probleeme ise lahendada. Kui jõud üle ei käi, siis kutsugu muidugi abi.
Aga kindad... Need on sinu 9 aastase jõnglase silmis nii ebaolulised asjad, et nende otsimise või kasvõi nende pärast muretsemise peale ei maksa küll aega raisata. See pole saamatus, see on lihtsalt ükskõiksus.
Iga lapsevanem on oma võsukese suhtes vahetevahel ülekohtune, aga see on uskumatu, mida kõike võivad lapsed andeks anda, kui nad teavad ja tunnevad, et tegelikult neid armastatakse.

Mina olen ka see Emmeliine tüüp, kes vihkab lollust ja saamatust. Kahe poja emana, nüüd nad peaaegu täiskasvanud, olen analoogilisi situatsioone küllalt kogenud, seda enam, et palju väiksem õde ka veel olemas. Tagantjärele tarkusega võin öelda, et see 9-aastane on ise täitsa laps, aga sa ilmselt paned talle liiga suuri kohustusi, et tema peab väiksema lollused ära hoidma. Ilmselt oli temalgi lõbus seda jama vaadata, aga ühel hetkel lihtsalt tuli mõistus koju ja siis pani emme järele karjuma. Kujuta ette, et ta oleks läinud väiksema käest seda pudelit ära võtma, ega ta poleks andnud, nad oleks seal rüselenud, mõlemad nõudepesuvahendiga koos, ja siis võta sa kinni, kumb tegelikult pahandust tegi. tema tahtis, et sa veenduksid, et väiksem tegi. Mina lahendasin selle probleemi nii, et suuremal ei olnud kohustust PIDEVALT väiksemate järele vaadata. See on ikkagi vanemate asi. Kui mul oli seda vaja, siis palusin, et pool tundi, tund, on see tema ülesanne. Ja siis polnud kunagi mingit probleemi. Kui muidu kaklema läksid või teineteist pahateos süüdistama hakkasid, eraldi tubadesse ja valmis. Kunagi ei hakanud süüdlast otsima. Elu näitab, et enamasti süüdistatakse vanemat last, aga tegelikult on süüdi noorem.

Peab ikka suur viha küll olema, et laste peale niimoodi karjuda, tegelikult võib see olla päris kohutav ja lastele kasuks kindlasti ei tule, loodan, et sa vähemalt vabandad hiljem nende ees kui viha lahtunud, vaata kas või tänaval emmesid , kes oma pisipõnne sakutavad ja karjuvad, mis siis veel kodus toimub?
Äkki peaksid kuidagi õppima oma viha maandama, mine kas või joogasse , mediteeri, tee midagi rahustavat, aga kindlasti, sest lapsed ju kannatavad.

tuttav olukord see kõik ja õnneks(ma väga loodan) ka nüüdseks läbitud. olukord sama: asjad, millesse peaks rahulikult suhtuma, viivad mõistuse peast ja pildi eest. sain juba siiski aru, kui sellised vihapursked esinesid, et probleem oli lapseväline, tingitud minu muudest probleemidest. üle saime, nagu ikka, muid probleeme lahendades(tööle minek, muude tegevuste tekkimine peale pere ümmardamise). seniks aga on kõige targem lapsega rääkida, tema käest vabandust paluda ja seletada, miks silme eest mustaks kiskus. olen oma tütrega selle kõik läbi teinud ja siis, kui alustasin jutte kui võrdne võrdsega, hakkas ta asju rohkem ka minu vaatevinklist nägema ja selle järgi ka käituma. oli ka tume pool: tüdruk hakkas end venna emmena pidama ja liiga kamandama, aga ka selle probleemi lahendamiseks on rääkimisest abi olnud. kahju on, et selline olukord üldse kunagi esines, olnut olematuks ei muuda, olevikku/tulevikku muuta on võimalik.

võta aeg maha.........mida see tühi karjuminegi annab....

Tuttav lugu - olen samasuguse äkkivihaga inimene, eks see ole ilmselt iseloomu küsimus. Olen samuti möiratanud laste peale (ei olegi kindel, kas alati põhjust selleks on olnud).Kuid olen lastele (12 ja 6) selgeks üritanud teha, et ärgu seda mitte südamesse võtku, lihtsalt on emmel selline jabur iseloom. Ja ega nad ei tee sellest suuremat numbrit, on juba ammu mõistnud, et tegemist on lihtsalt reaktsiooniga nende tegudele. Pärast, kui vihapuhang on üle läinud, olen alati selgitanud, mis nende käitumises selle on põhjustanud ja ongi olnud teema lõpetatud. Aastate jooksul olen õppinud oma vihahoogusid taltsutama, aga aeg-ajalt ikka nö "keeb üle". Ja ausalt öeldes, kui kõik asjast aru saavad, ei juhtugi sellest midagi, tähtis on, et lapsed mõistaksid, et mitte nemad ei ole süüdi ja armastad neid ikka kõige rohkem (hoolimata oma iseloomuvigadest).
Ühel mu tuttaval on komme, et kui ta vihastub, siis vaikib- ja nii vahst nädalaid. Minu meelest on selline vihapidamine isegi psühholoogiliselt tunduvalt hullem, kui korra nö "mahalaadimine".

Sul on jah kuskil mujal mingi probleem....kasvõi ainult alateadvuses. Ürita endale teadvustada, mis sinu elus "ei ole korras"

Selle peale vihastada, et kahene alukad pähe tõmbab....? Meie issi on ise pannud meie lapsele alukad pähe jms igast nalja "?" teinud.
Samuti vihastada sellepeale, et laps kinnasteta koolis käib??? Hm, ainult mure võib olla, et haigeks jääb.....ja kui pole jäänud, siis hea meel, et tugev ja karastatud laps?:))

Olen ise kah paar korda oma lapse peale karjunud....aga seda juhul kui olen olnud ise väga väsinud. Hiljem kohe saanud oma eksimusest aru ja ka vabandanud.

kas on ikka õige nõuda et vanem last nooremat "kasvataks" - käsiks ja keelaks, pealegi pole 9-aastane ka ise veel teabmis tõsine ja kõiges vastutusvõimeline. kui vähegi saad, ära pane vanemat noorema eest vastutama. kui siis vahel, nö konkreetse ülesande vormis.

muud asjad - mul tüdruk mudu vägagi hakkaja aga umbes nii 9-selt ntx võis ta täiesti vabalt keset talve peale kehalise tundi ntx tennistega koolist koju tulla või siis oktoobrikuus paljasääri...no mis teha siis? oma valik tal ju. see pole saamatus. kui sind sega kinnasteta käimini siis ilmselt teda ei seganud (haigeks ei jäänud, sinu käest kysima ei tulnud - ju tal poln probleemi)

Ma ei pahandanudki "alukate" pähetõmbamise pärast. Muidugi on see nali. Kirjutasin sellest, et selgitada, miks ma kohe vaatama ei torma, kui vanem laps hõikab. Nad teevad kogu aeg kahepeale mingit nalja, ma lihtsalt ei viitsi alati kohe püsti karata kui mul on õnnestunud end viieks minutiks kuhugi mõnusalt paigale sättida.
Vanem laps sel hetkel, kui noorem pahandust tegi, ei valvanudki noorema järele. Kui vanemat poleks kodus olnud, ma oleks selle nõudepesuvahendi loigu lihtsalt ise hiljem leidnud ja kõik. Ma vihastasin sellepärast, et selle asemel, et kilgata emme-emme, tule vaata lahedat nalja, võiks nii palju juba mõistust peas olla, et noorema käest pudel ära võtta. Neil on nii suur kaaluvahe küll, et mingiks rüsinaks poleks seal läinud.
Kindaloo puhul vihastas mind see, et jõmpsikas polnud nädala jooksul aru saanud, et ta kindad on selle jope taskus, millega ta viimati käis. Muidugi võib haigeks jääda, ma olen temaga korduvalt rääkinud, et ta paneks kindad kätte, ja eelmisel nädalal oli paaril päeval täitsa vinge tuul.
"Lapse peale karjumise põhjus on ALATI mingites muudes probleemides, isegi alateadvuslikes" - ühelt poolt ma olen veendunud, et kõik vanemad kasvõi korra elus karjuvad oma laste peale. Neil, kes siin targutavad, ei ole veel lapsi. Teiselt poolt on väga moodne süüdistada kõiges mingeid probleeme, mida sa isegi ei tea. Alati on ju probleeme, ja kui ei ole, tuleb välja mõelda.

aga võib-olla annab mingit aimu Sinu (alateadlikust?) suhtumisest ka see, kuidas sa kirjutad - ma lihtsalt ei viitsi alati kohe püsti karata kui mul on õnnestunud end viieks minutiks kuhugi mõnusalt paigale sättida. - tähendab see võib-olla seda, et Sa üldse kipud reageerima rohkem pahandustele. Seda, mis nad toredat ja naljakat koos teevad (Nad teevad kogu aeg kahepeale mingit nalja, ma lihtsalt ei viitsi ...) Sa ei lähe alati vaatama, et nendega koos naerda või ka kiita? Sa kirjutad eespool, et hiljem mehele rääkides tundus see "Fairy"-pudelist seina tulistamine küll naljaks ja ajas naerma. Miks Sa arvad siis, et see vanemale lapsele ei võinud naljakas tunduda. Põhiline on see, ka 9 aastane ON LAPS, temalt ei saa oodata-nõuda , et ta mõtleks ja toimiks kui täiskasvanu (" võiks nii palju juba mõistust peas olla"), see lihtsalt ei ole võimalik. Selleks, et arutleda samamoodi nagu täiskasvanu (nö. mõistus oleks peas) peab ta veel vähemalt 10 aastakest kasvama/kasvatuma, õppima, kogemusi saama. Lapse probleemide prioriteedid on sootuks teised (hulga tähtsamad, kui kindad on näiteks see, mis toimub sõpradega; olulisem kui järgmise päeva matremaatikatund on hoopis ülehomne klassiõhtu jne.) kui täiskasvanul, eriti lapsevanemal (kelle jaoks ju kaotatud-kättepanematajäetud kindad on üks väga oluline asi!). seega veel kord, katsu rahulikult läbi mõelda, mida on võimalik ühe 9 aastase poisi käest nõuda ja mida on võimalik temalt ka oodata. 2 aastaselt vennalt ei nõua Sa ju, et tal nö. mõnes asjas juba mõistus peas oleks. Tean seda endagi käest, et kui sünnib väiksem laps perre (eriti kui vanusevahe lastel kujuneb pisut suuremaks), siis tundub vanem laps juba nii suur ja peaks nagu ka juba tark olema, aga - ta on ju tegelikult ikka veel laps!
Mis puudutab karjumist lapse peale ja probleeme - siis, usun tõesti, et enamik vanematest on kunagi oma lapse peale karjunud, ja ka ebaõiglaselt. Siis on tähtis seda ka tunnistada ja ka lapse ees vabandada - anna andeks, tegin valesti, olin närvis/mures/kurb/vihane . Lapselt ootame ju igatsugu pahanduste-eksimuste eest vabandust kohe! Nii ka täiskasvanu (mõistus ju ka juba peas!:)) peaks oma eksimusi suutma tunnistada küll, ei juhtu sellest midagi halba, küll aga head võib tulla- laps näeb, et ennäe, emme ka ikkagi inimene, võib eksida ja julgeb seda ka tunnistada ning vabandada. Saab kogemuse, et vabandamine on ka täiskasvanu maailmas nõutav ja hea tava ning ei jää talle ka salaokast hinge, et temaga ebaõiglaselt käituti.
Aga mis puudutab probleeme, siis see ju on probleem (ka Sinu jaoks, muidu poleks Sa ju siia foorumisse kirjutanud ja nõu/abi oodanud) - välja mõelda polgi vaja.probleem juba olemas.Ootab ainult mõtlemist-lahendamist! Edu Sulle!:)

Hea Emmeliine, oled üle küla! Enamik siinsetest kas ilmselt ei oma lapsi, omavad vähe lapsi või ei julge endalegi oma tunnetest teada anda. Mul on ka 2 poissi, kes mind aeg-ajalt üle võlli ajavad ning ma tõstan häält; ning loomulikult pärast kahetsen. Olen leidnud 2 rohtu: kas võtta aeg maha ning vahetada lastega aega ja ruumi (st läheme õue jalutama vms) või püüan leida võimaluse ise omaette puhata. Aitavad mõlemad. Soovin Sulle edu!

Oi, nodsu, mul läks süda niii soojaks ...

minu närvilisus avaldub korra kuus ja selle vastu ei saa muidu kui ohtra piparmünditeega. Ja peale seda kui hakkasin võimlemas käima, olen igatpidi tasakaalukamaks muutunud. soovitan sullegi, Emmeliine. Vihapursked on kerged tulema just kui midagi on puudu, kas füüsiline koormus, mõni mineraalaine, ei ole ise endaga rahul. Vitamiine, liikumist ja usu et muutud paremaks ja suudad taluda kergemalt ka seda, mis muidu hulluks ajaks.

Mul on kodus 9 ja 4 a jõmpsikad. Kui teine sündis, tundus esimene juba piisavalt suur - siit ka vead, et tegelikult alles väikelast aeg-ajalt hurjutama hakkad (saad ju ise küll oma sukakad õigesti, kindad kätte jne.). Kuna kolmandat hetkel tulemas pole, siis paistab tehtud ülekohus hirmsasti silma. enam ei ürita kedagi east vanemana võtta, ehkki vähate-vahel väga tahaks.

Üle võlli visakamisele (ka seda juhtub, eriti pärast pingelisi perioode töö juures, koolimuresid vanema laspega) oleme abikaasaga rohu leidnud. Emme saadetakse puhkusele :) Ehk nädalake pere juurest absoluutselt eemale - ja ununevad emme põhjendamatud röögatused ning nendeni viinud pisisasjad. Samas saavad lapsed issiga tihadama kontakti, sest ikka kipub olema nii, et nädala sees on asjaajamine (kool, lastead, huviringid, toit) rohkem emme keala peal. Nüüd on meestel nädalajagu aega ise atra seada. Ja suht edukalt. Viimasel korral õpiti isegi peaumasina käsitlemine selgeks :)

Olles oma "iseloomuvea" teadvustanud on sellega juba märksa kergem midagi ette võtta. Jõudu kõigile emmedele. Rohkem andestamist nii endale kui teistele.

Emmeliine!
Lohutuseks: laps kasvab ja muutub, väikese lapse "pahandused" tunduvad suure lapse pahandustega võrreldes täiesti tühised (No oled kuulnud isegi: narkootikumid, alkohol jne.). Kunagi mõtled sa tagasi, kui armsasti su väike poeg seda nõudepesuvahendit seinale pritsis ja kui tore, et su vanem poeg ei pidanud seda vaid temale määratud etenduseks vaid soovis seda ka emaga jagada.
Jube lihtne on kõrvaltvaatajal olla õpetaja ja arvustaja, aga teinekord kui viha tuleb, püüa võtta asja naljaga. Maailmas toimub palju koledamaid tegusid, millele reageerimiseks jääb isegi vihast väheks.
Soovin jõudu!

ainus asi mis tuleb teha on kindlasti lapsele hiljem maharahunenult öelda, et ei tahtnud niimoodi ja sel omad põhjused ja seletada oma nägemus - ja siis ka leida asja humoorikas point (kui on)
olulisim on hea läbisaamine ja teineteisemõistmine
samas pead olema valmis ka mõistma kui su laps su peal ehäält tõstab ja röögib, kui miski hirmsasti pinda käima hakkab

ja selline äkkviha pidada olla kilpnäärme talitlushäire - enne jõuad reageerida ja enda välja röökida kui aju järgi jõuab, et olukorda kontrolli all hoida suudaks

loe kümneni või sajani enne kui midagi ütlema hakkad ei ole rakendatav sel põhjusel, et inimene reageerib enne, kui suudab mõelda, et oleks vaja enne numbreid lugeda

kui suudad aga tabada oma raevuhoo enne ära loe numbreid kasvõi valjusti ja nii, et ka raev väljuks koos nende sõnadega, mis kellelegi otse haiget ei saa teha

Mina sain lapsepõlve nii oma kui ka venna pahategude eest. Pidin oma 3 aastat nooremal vennal silma peal hoidma. Oma lapsi ma üksteist kasvatma ei pane ja kaebamisi arvesse ei võta. Kui nad omavahel hakkama ei saa, siis panen erinevatesse tubadesse nurka seisma. Olen end paar korda raevust värisedes tagasi hoidnud, et mitte kallale minna... Nii kerge on emotsioonidele järele anda aga tegelikult hakkab ainult sellel momendil endal kergem. Põhjusi see ei kõrvalda. usalduslikus ja rahulikus miljöös tuleb lihtsalt asjad selgeks rääkida.

Ja lohutust sul toogu seegi . . . et aastatega muutume me kõik veidi rahulikumaks ja "pahandused", mis kunagi silmad pealaele kokku tõstsid (katkipillatud kruus või katkine püksipõlv näiteks) jätavad meid ühel hetkel üsna külmaks. Minu kaks vanemat last avaldasid kahetsusega imestust, kui ma pisipoja "sigadusest" väljagi ei teinud: "Meie oleks ammu kere peale saanud!" Häbi tunnistada - saidki. Ja vahkvihas sai nende peale karjutud ja vahel raevust ise asju loobitud (et mitte lapsi lüüa). Tagantjärele olen mõelnud, et mis mind siis noorema poja ajaks nii maha rahustas, kui eeldatavalt iseloom selline koleeriline? Ja arvan uskuvat, et oligi põhjus mitte mu iseloomus ega lastes, vaid hoopis probleemides joodikust mehega ja mures sellepärast, et raha ei piisa jne. jne. Väiksema lapse puhul neid muresid enam polnud ja kohe olin ise palju rahulikum.
Seega - ära solvu nende peale, kes soovitavad probleemi otsida - see tundub siiski kusagil olevat. Lapselt aga palu kenasti vabandust - ta mõistab sind suurepäraselt.

No mõni kommenteerija on siin küll nagu suhkrust-ja jahust- ja maasikavahust tehtud!"Paha- paha, otsi omale psühholoog!!!"
Igal vanemal tekib teinekord selline situatsioon, et lihtsalt viskab üle! Nii see on olnud, on ja ka jääb. Ainus viis seda heastada on pärast lapsele seletada ilusti miks nii või naa emme-issi tegi, ja püüda edaspidi vältida. Samas kui ikka kops üle maksa läheb pole mõtet ka head vanemat mängida ja kõik see probleem endasse jätta, ükskord purskad selle välja ikkagi ja siis võib situatsioon veel hullemaks kujuneda! Lapsed vajavad ikkagi kindlat ja ka otsekohest inimest enda kõrvale, kes ikka tahaks, et laps 20 aastasena oma elu alustades saaks teada milline see tegelik MAAILM on.
Nii, et minuarust on targem kohe probleemi tekkides see "ära lahendada" kui hiljem lasta lahendamata probleemitest omale rahusteid kirjutada!
Kogemused ütlevad, et kui ikka oled oma jõnglasega ühekorra korralikult asjad ja mured-probleemid lahti rääkinud, oskavad nad väga hästi jälgida oma mänge ja tegemisi ja samas rõõmu tunda kui tublid ja SUURED nad on, oma väikese kalli emme kõrval!
Olen vaadanud, et minu 4 aastane poeg koristab rõõmuga oma tuba(omal initsiatiivil) ja toob sinna juurde põhjenduse, et kõiki tuleb aidata!!!(ei ole sundinud koristama ega muid töid tegema)
Edu teile emad!
S

ole tugev!