aga võib-olla annab mingit aimu Sinu (alateadlikust?) suhtumisest ka see, kuidas sa kirjutad - ma lihtsalt ei viitsi alati kohe püsti karata kui mul on õnnestunud end viieks minutiks kuhugi mõnusalt paigale sättida. - tähendab see võib-olla seda, et Sa üldse kipud reageerima rohkem pahandustele. Seda, mis nad toredat ja naljakat koos teevad (Nad teevad kogu aeg kahepeale mingit nalja, ma lihtsalt ei viitsi ...) Sa ei lähe alati vaatama, et nendega koos naerda või ka kiita? Sa kirjutad eespool, et hiljem mehele rääkides tundus see "Fairy"-pudelist seina tulistamine küll naljaks ja ajas naerma. Miks Sa arvad siis, et see vanemale lapsele ei võinud naljakas tunduda. Põhiline on see, ka 9 aastane ON LAPS, temalt ei saa oodata-nõuda , et ta mõtleks ja toimiks kui täiskasvanu (" võiks nii palju juba mõistust peas olla"), see lihtsalt ei ole võimalik. Selleks, et arutleda samamoodi nagu täiskasvanu (nö. mõistus oleks peas) peab ta veel vähemalt 10 aastakest kasvama/kasvatuma, õppima, kogemusi saama. Lapse probleemide prioriteedid on sootuks teised (hulga tähtsamad, kui kindad on näiteks see, mis toimub sõpradega; olulisem kui järgmise päeva matremaatikatund on hoopis ülehomne klassiõhtu jne.) kui täiskasvanul, eriti lapsevanemal (kelle jaoks ju kaotatud-kättepanematajäetud kindad on üks väga oluline asi!). seega veel kord, katsu rahulikult läbi mõelda, mida on võimalik ühe 9 aastase poisi käest nõuda ja mida on võimalik temalt ka oodata. 2 aastaselt vennalt ei nõua Sa ju, et tal nö. mõnes asjas juba mõistus peas oleks. Tean seda endagi käest, et kui sünnib väiksem laps perre (eriti kui vanusevahe lastel kujuneb pisut suuremaks), siis tundub vanem laps juba nii suur ja peaks nagu ka juba tark olema, aga - ta on ju tegelikult ikka veel laps!
Mis puudutab karjumist lapse peale ja probleeme - siis, usun tõesti, et enamik vanematest on kunagi oma lapse peale karjunud, ja ka ebaõiglaselt. Siis on tähtis seda ka tunnistada ja ka lapse ees vabandada - anna andeks, tegin valesti, olin närvis/mures/kurb/vihane . Lapselt ootame ju igatsugu pahanduste-eksimuste eest vabandust kohe! Nii ka täiskasvanu (mõistus ju ka juba peas!:)) peaks oma eksimusi suutma tunnistada küll, ei juhtu sellest midagi halba, küll aga head võib tulla- laps näeb, et ennäe, emme ka ikkagi inimene, võib eksida ja julgeb seda ka tunnistada ning vabandada. Saab kogemuse, et vabandamine on ka täiskasvanu maailmas nõutav ja hea tava ning ei jää talle ka salaokast hinge, et temaga ebaõiglaselt käituti.
Aga mis puudutab probleeme, siis see ju on probleem (ka Sinu jaoks, muidu poleks Sa ju siia foorumisse kirjutanud ja nõu/abi oodanud) - välja mõelda polgi vaja.probleem juba olemas.Ootab ainult mõtlemist-lahendamist! Edu Sulle!:)