Mida teha, kui laps (11a.)ei lähe kooli?
Käib teises vahetuses, koolipäev algab kell 12:50 või 13:45. Meie abikaasaga oleme sel ajal tööl. Helistame ja tuletame meelde, et nüüd on aeg miname hakata. Siis lubab ilusti minna. Õhtul selgub, et ei läinud jälle.
Vahel ütleb, et tal oli palavik. Õhtul pole nema mingit palavikku. Ja nii on mitu korda olnud. Teinekord ütleb, et ei läinud sellepärast, et on õppimata. Aga õppimata on kas selle pärast, 1. et ta unustas ennem õppida (õhtul keeldub õppimast - temal hommikul aega küll) ja taipas alles siis, kui pidi juba välja minema; või 2. et ei käinud eile ka ja nüüd ei teagi, mis õppida on. Telefoniga klassikaalsatelt on ta juba nii palju kordi õppimist küsinud, et mõni juba lihtsalt ei ütle ja mõni lausa lollitab teda.
Paar korda on lahkunud kodust kella 15 paiku (abikaasa lõpetab töö kell 15 ja jõuab siis poole tunni jooksul koju), kott kaasas ja õhtul ütleb, et käis koolis. Päevik täitsa tühi - pole käinud. Ükspäev tabasin ta kodulähedases arvutipoes mängimas, koolikott kõrval maas.
Klassijuhataja lubas ta kooli psühholoogi jutule saata, aga kuidas sa saadad, kui ta kooligi ei lähe.

pakun välja, et lapsel on tõsised kooliprobleemid, õppimine jms on vaid ettekääne. mu oma sama vana 2-vahetuse noormees ka unustab alalõpmata hommikul õppimise, sest arvutis mäng pooleli... aga kooli ta läheb. samamoodi "unustab" ja ei lähe hommikusse suusatundi ja ma tean, et tegelikult ta ei taha sinna minna.

jõudu lapse aitamisel!

(mu koledamad õudusunenäod on teemal, et laps ei lähe kooli)
ps: kuidagi tuttavad on need alguskellaajad, ega su laps TSG-s õpi?

Jah, ma mõtlesin ka kohe Tln Saksa Gümn peale.
Kas sa õpetajaga oled rääkinud, mis tal koolis lahti on?
Kas sa vahel ootamatult kooliminekuajaks koju ei saa minna ja teda kooli viia?

Kust Sa teaD, et tal jamasid koolis pole? Et keegi teda ei narri, ei pressi raha välja, ei ähvarda vms. Käin ise koolis ja tean, et igasuguseid idioote liigub seal ringi.
Sa ei peaks sellest siin rääkima - vaevalt et selle probla põhjust teab keegi teine peale Su oma lapse. Räägi temaga ilusasti, kas tal on äkki mõni mure.

Tänud teile, kes võtsid vaevaks vastata. Eks kooli arvasite küll õigesti ära. Aga see selleks.
Seda ma muidugi tean, et ega tema positsioon klassis just eriti hea ei ole. Aga see ju ei vabasta inimest koolis käimisest. On isegi räägitud temaga koolivahetuse teemal. No see on selline asi, et vahel tulevad vanad probleemid kaasa, vahel saad neist lahti. Tuleb luua endale uues kollektiivis lihtsalt korralik maine. Sai talle öeldud, et kui ta ka ise seda tahab, siis tuleb tal praegu klass ilusti ära lõpetada (kohe algab ju vaheaeg ja siis tuleb viimane veerand). Ja muidugi mõjub niisugune sage puudumine ka õppimisele. Sai nagu kogu jutust aru ja järgmisel või ülejärgmisel päeval tegi jälla sama jama.
Ootamatult koju minna ja siis kooli viia? Oli juhus, kus ema oli töölt koju jäänud, kui väiksem poiss oli haige. Ühel päeval teatas ta siis emale, et ta täna kooli ei lähe ja kogu lugu. Ei tea kas tuleks teda sinna käeraudades lohistada?
Et ma ei peaks seda siin rääkima? Arvasin, et ehk on teistel kogemusi, muidu vahel on selline tunna, et lihtsalt ei tea enam, mida peab tegema või kuhu pöörduma.
Eile käis igatahes koolis. Eks näis kuidas täna läheb...

Väga tõsine probleem. Ära nüüd ootama küll hakka, millal asi paraneb... Sellise lapse jaoks PEAB-PEAB-PEAB sul rohkem aega olema. Esiteks pead leidma aja, et temaga õhtul kõik ära õppida (vaatama, et ka kõik õiged asjad kotti kaasa saaks) ja teiseks pead leidma aja, et teda lõunaajal kooli viia. Lihtsalt rääkimisest pole selles vanuses ainult kasu. Vaja on näidata, et hoolid ja veelkord hoolid ja tahad teda aidata.
Nüüd sai natuke moraalilugemise moodi, aga ehk aitab edasi mõelda... Jõudu sulle igatahes:)

Kindlasti tegutse koos lapsega, õpi koos ja püüa võimalikult palju suhelda, lastel on nende enda jaoks hirmus tõsised probleemid, mis meile võivad naljana tunduda on lapsele elu-surma küsimus.
Praegu on lootust saada olukord kontrolli alla ma loodan, kui laps oleks vanem, siis oleks asi tunduvalt raskem, mul vanema pojaga kogemus täiesti olemas.

oli meil ka noormehega kooliprobleemid, et ei tunnustata ja naritatakse jne. panime poisi jalgpalli mängima ja TSG-s on jalkapoisid popid! kui vähegi spordisõbralik on, proovige järgi.
või valige mingi muu asi, milles ta tunneb ennast tegija olevat(meil käis poiss veel eelmisel aastal kullos skulptuuriringis ja tundis end väga tegija olema. ootab järgmist õppeaastat, sest hommikuses vahetuses käies saab jälle saviga tegeleda).
poiss proovis ka karated, on selline kubi nagu riveta, väga hea treener ja mõnus õhkkond, trennid mustamäel. meile ei sobinud, kuna meil rohkem kunstnikuhing ja tervislikud iseärasused. seal on TSG 4-te klassi poisse teisigi.

Keeruline lugu. Oma lapsepõlvest (mis oli koolikiusamisi ja muud sellist oh kui täis) mäletan, et ega sellistest asjadest rääkida ei andnud. Ühest küljest nagu ei olegi midagi rääkida, tead küll, et liiga tehakse, aga kui välja hakkad ütlema, siis tundub see nii tühine. Teisest küljest on häbi ja paha kah. Muserdab selline asi kõvasti, jäljed jäävad eluks ajaks.
Sihukest koolist popitegemist mul ette ei tulnud. Trenniga oli küll nii, et kodus väitsin end trennis käivat, tegelikult hulkusin mööda linna. Aga jah, kui oleks üks kord ka kooliga juhtunud, oleksid järgmised korrad riburida järgi tulnud, kardetavasti.
Et mida teha? Ära liiga rängalt peale käi, proovi delikaatsemalt. Ole ettevaatlik, tolleealiste laste omavahelistesse suhetesse sekkumine võib pojale raskemgi olla. Kooli vahetus ei pruugi aidata. Mingi aja pärast lõpeb see jama suuremal määral nagunii.
See on õige, et selles vanuses poisil peab olema oma nišš. Miski, kus tema on parim. Parem neist kõigist, kes teda kiusavad või ignoreerivad. Skulptuur, male, margikogumine, lugemine, arvutikasutamine. Abiks on, kui see harrastus on üldiselt aktsepteeritud, aga ka vastasel korral on sellest poisile endale kasu. Annab enesekindlust juurde.
Mulle andis kõvasti abi see, et mul vedas ühe õpetajaga. Tema mind suures osas sellest supist välja aitas. Kusjuures ilma midagi erilist tegemata, lihtsalt jättes mind ebameeldivatesse olukordadesse (tahvli ees vastamine, näiteks) asetamata ja avastades ja tunnustades mind kui ühes asjas parimat. Sellise õpetaja leidmine on aga õnnemäng.
Klassijuhatajaga suhtle. Kasvõi ilma poja teadmata, lihtsalt, et sa ise siiski teaksid, kas poiss on koolis või ajab sulle udu. Tänapäeval on tänavatel märksa ohtlikumaid asju, kui minu ajal. Kasiinod, narkootikumid jne.
Tjah, ega rohkem ei oskagi öelda. Vast olis minu mälestused abiks.
Igal juhul, ka see on probleem, mis läheb kunagi mööda.

sugulasel lapsega sama probleem, lihtsalt ei käinud koolis, jäi muidugi õppimisega maha ja ega seetõttu rohkem kooli ei tahtnud minna jne. vahetati siis kool väiksema vastu, sellise, kus direktor on tuttav ja poisi käimistel silma peal hoiab. samuti istutakse iga õhtu juures, kontrollitakse õppimist ja (no see kindlasti pole küll kena aga) ähvardati, et kui seal koolis paremaks ei lähe, pannakse ta eriinternaatkooli, kus siis kuri kasvataja iga päev teda väevõimuga kooli veab.

siiamaani on kõik korras, hinded on suurpärased ja koolist kõrvale pole laps kordagi hiilinud:)

mul küll nii vana last veel pole, võibolla ei ole ma õige inimene kommenteerima...aga hämmastab see, et kuidas kasvatus on sinnani jõudnud, et 11-aastasele on täitsa pohhui mida vanemad käsivad-keelavad. Ei poolda küll ise hirmu-kasvatusmeetodit, aga nii palju peaks laps "kartma" et kui kooli ei lähe on jama majas. Ühesõnaga peaks järgnema mingi ikka väga karm karistus, kas siis koduaresti näol, mingist asjas ilma jäämine, mingi ebameeldiva töö tegemine vms (füüsilist karistust ei poolda)

Aga tundub, et te vaatate ka poisi koolis mittekäimisele läbi sõrmede! Vähemalt ei ole te (selle kirja järgi) mitte midagi ette võtnud??
Mis mina teeks? Kuna leian, et see on väga halb kui laps kohustustest mööda hiilib ja oh õudust see ju aina süveneb ja mida suurem lapse seda rasekm ümber kasvatada.

1. Viiksin-tooksin lapse kooli ukseni (võtaks puhkuse, kahepeale mehega, vanaema, palkaks lapsehoidja) - ka siis kui raha vähe....sest kool on kõige olulisem lapse elus, peale tervise.
2. räägiks õpetajatega
3 käiks psühholoogil
4. õpiks koos lapsega igapäev kõik ülesanded (sul on ju juba kogemus, et tema lubadust ei saa uskuda - nt õpib hommikul)
või palkaks eraõpetaja - just sel alal, mis on kõige nõrgem.
5. kui probleem kiusajatega, paneks lapse kuhugi ringi-trenni (teine seltskond)
6. kui paari kuuga kiusamine ei lõpe, mõtleks kooli vahetusele.

Tean, et see nõuab tavalisest rohkemat aega ja finantsi, aga mul tuli küll hirm peale sinu juttu lugedes, et kui 11-aastasel lapsel on sügavalt ükskõik, mida vanemad räägivad..... (puberteet tuleb ju kohe varsti peale)

no muidugi kodanikule khm!

1) tõesti, ära võta ennem sõna, kui endal sarnaseid probleeme pole olnud. mul tütar teisest puust ja tema mul sarnaste probleemidega hakkamasaamist pole õpetanud

2) normaalsed vanemad üldjuhul ei "käsi ja keela" vaid räägivad ja selgitavad

3) laps peaks tahtma koolis käia, mitte minema sinna surmahirmu sunnil

4) aitamine kodutöödel ei tohiks olla karistus vaid lapse arusaamisest tulenev, et ema vajab abi ja tegemist on kõigi koduga

5) see mõte, et ema hakkab ise tööajast last talutama on mitmeti halb:
- laps ei õpi ise vastutama vaid sunnile alluma;
- see on lapsele alandav ja ärgitab kaaslasi last veelgi rohkem narrima;
- missugune tööandja suhtuks hästi sellisesse töötajasse?;

6) õpetajad paraku on tihtipeale nii halvad pedagoogid, et lapsedki saavad sellest aru.
(kuidas suhtuda õpetajasse, kes lapse soovitusele kirjutab, et see poiss pole võimeline süvenema ja tunnis tähelepanema? mu tütar leiab, et kunagi ei tohi inimeselt võimalust ära võtta, seda enam, et soovitusele järgnevad katsed, mis terad sõkaldest eraldavad)

7) kes on saanud abi lapse kooliprobleemide lahendamisel psühholoogist? tean paljuid, kes on käinud, ei tea kedagi, kes oleks reaalset abi saanud

8) mu noormees tuleb 8.30 trennist ja ütleb, et on liiga väsinud, et õppida. ma ka ei suudaks sellisel ajal enam ajusi pingutada.

9) elu on näidanud, et need probleemid käivad koos lapsega koolist-kooli ja vahetus ei aita.

-------------

soovitus palgata eraõpetaja on väga hea, tasuks kaalumist(proovisime, teame), nagu ka spordi ja muud huvidega tegelemine.

Tänan veel kord kõiki kirjutajaid.
Nüüd soovitustest:
1. Õpi õhtul koos lapsega.
Olen talle seda võimalust pakkunud, tavaliselt soovitusena, et kui millestki aru ei saa, siis on õhtul võimalik isalt-emalt küsida, hommikul pole kedagi aitamas. Tema leiab, et tema on ise nii tark, et saab hakkama ja teatab ikka, et teeb hommikul. Teine proble on ka see, et tihti pole tal koduseid ülesandeid päevikusse märgitud. Tema ise teab küll (kui meelde tuleb), et seal vihikus tuli see poolelijäänud harjutus kodus lõpetada, aga mina ei tea. Kui üksvahe väga nõudisn õhtust õppimist, siis vist jättis ka vahel meelega päevikusse kirjutamata, et näe polegi midagi teha.
2. Koduõpetajast.
Sellel poisil on nii lahtine pea, et kui ta korralikult iga päev õpiks võiks olla puhta viieline. Kui ta ka ainult kirjalikud asjad ära teeks ja igas tunnis kohal käiks kuulamas, mida õpetaja räägib, veaks ta ka ilma õpikut lugamata igas aines vähemalt kolme välja, kui veab siis isegi nelja. Koduõpetajad on vist ikka sellistele, kes ei suuda muidu ainet omandada. Aga tema peab lihtsalt tööd tegema, muud midagi.
3. Huviringidest.
Ta käib muusikat õppimas. Seal läheb tal hulga paremini. Enamus viied, mõni üksik neli.
4. Muudest hobidest.
Arvuti peale on ta küll hakkaja. Kodust masinat (P-100) tunneb paremini kui mina. Minul ei ole lihtsalt aega süveneda, tema istub seal tundide kaupa, mängib ja teeb muud. Tal näiteks kõik Win95 nipid selged, vahel õpetab mindki. Jõulu ajal sai enda tuppa ühe vana 386-e. Sellel käib kõvaketta vahetus tema käes nigu naksti jne. Mõne klassikaaslase juureski on käinud arvutile mälu juurde panemas.
5. Kiusamisest.
Selles, et ta klassis piksevardaks on sattunud, on muidugi ise süüdi, aga selle tõdemisest on vähe kasu. Olulisem on, et mis nüüd edasi teha. Koolikiusamise (peidetakse garderoobis su kott ära, pärast kehalist vahetad riideid ja siis avastad, et vahepeal on su võimlemisriided prügikasti pannud jne.) aitaks alati küll see, kui käituda viisil, kuidas kiusaja ei oota. Paraku jääb see soovitus 11-aastasele liiga teoreetiliseks, konkreetses olukorras ta seda kasutada ei oska.
6. Kättpidi kooliviimisest
Mis teha kui siis ka ei tule! Internaadiga on juba nii palju ähvardatud, et ta vist ei võta seda juttu enam eriti tõsiselt.

Ja lõpuks tahan öelda, et olen loomulikult püüdnud kõigist neist asjadest temaga ka ilusti rääkida. Alati see ka ei õnnestu, vahel on ta nii tõrges, ennasttäis ja kui siis üritad vestelda, siis lausa sõimab (see küll omaette teema juba).
(Jube pikk tekst tuli, tea kas keegi seda üldse lugeda viitsib?)

Jajaa, teadagi. See on tegelikult kõige ohtlikum variant. Andekas, aga laisk nagu porikärbes. Koolis haarab kõike lennult, seega on seal igav, seega tekivad seal jamad. Tuttav tunne.
Varaküps pealekauba, puberteediiga võiks vanuse järgi vist siiski natuke hiljem tulla.
Tühjad ähvardused on kehvad asjad. Need teevad kõik tegelikult ainult hullemaks.
Kui ta muusikakoolis käib, siis ehk õpib ta seal ka õppima, koolis vaevalt, seal on tema jaoks tegelikult liiga lihtne. Kui vähegi süveneb, siis haarab kõik lennult. Pingutada pole vaja. Võibolla kuluks keeltekool ära?
Ma ei ole kindel, kas see just kõige õigem on, aga võibolla tuleks proovida natuke karmi kätt rakendada. On asju, mida peab tegema ja mille tegematajätmisest tekivad igal juhul väga tõsised probleemid. Seda ka reaalses, täiskasvanute elus. Ehk teiste sõnadega, eksimusele järgneb karistus.
Mitte mingil juhul ära piirdu ähvardustega. Kui ähvardad ja see ei mõju, siis tee ähvardus teoks.
Kuidas karistada... Tjah. Raske küsimus. Võimalused on nii koduarest kui arvutikeeld kui telekakeeld või kasvõi raamatust ühe lehe korralikult ümber kirjutamine. Normaalsed kodutööd pigem mitte. Ja äärmusliku vahendina on olemas ka üks traditsiooniline ebapedagoogiline meetod, mida mõistagi soovitada ei taha.
Või on äkki mõni poisile autoriteetne isik, kes võiks proovida talle mõistust pähe panna? Vanaisa, onu, või keegi teine? Kes on su poja suurim autoriteet, kelle sõnadega ta kõige rohkem arvestab?

no muidugi, kuidas ma selle ära unustasin?
siis kui meil õppimisega probleemid tekkisid, oli konkreetne ja mõjus karistus arvutikeeld. tavaliselt nädalaks ajaks parool teiseks ja ligi ei pääsenud. nüüd pole enam ammu vaja läinud ;)

kas teda tööjuurde kaasa pole võimalik võtta ja siis käekõrval kooli viia? ühtlasi peaks ta tööjuures hommikul ära õppima.

luyu
arvestada võiks asjaoluga, et sina oled täiskasvanu aga poja sul pubekas - see aeg aga nõuab tõsisemat ja järjepidevat pühendumist ning mõistmist - see mida harilikult peetakse ülbeks käitumiseks on omade tagamaadega
ühe olulise möödalaskmise su kirjutistest lugesin igatahes välja küll
kui soovid jäta oma aadress - võiks rääkida...

Tere jälle!
Mul poiss käis eile jälle koolis. Nii et 2 päeva järjest juba. Jää, millel kõnnime muutub tasapisi paksemaks, aga ikka veel on suur oht läbi vajuda.
Karistamisest.
Kui ta oli veel väike tegime vea ja karistasime mõnikord füüsiliselt. (Tean, et nüüd hakkab mõnigi hurjutama, aga mis sest kasu.) Lihtsalt muu ei aidanud. Ega teda väga põhjalikult keegi ei peksnud. Aga mõni laks. Mingil ajal oli see nagu ainuke võimalus, kuidas talle kohale jõudis, et elades koos teiste inimestega perekonnas (hiljem ühiskonnas) kehtivad mingid reeglid ja ka tesitel inimestel on mingid õigused. Tema ego on väga suur ja ta kipub pidevalt teisi türanniseerima. Kui ta üldse endale sõpru leiab, siis ainult niisuguseid, kes lepivad, et (sõbra)suhte jämedam ots on tema käes. Väga domineeriv tüüp. Tulemuseks see, et tal õieti polegi sõpru ja ta on tegelikult väga üksi.
Nüüd on juba nii suur, et vitsa nagu ei sobi enam anda. See oleks juba liiga alandav.
Arvutikeeld.
Kuidas seda peaks realiseerima, et teisele poisile mitte liiga teha. Või tuleb rakendada kollektiivset karistust. Et kui vanem poeg on sõnakuulmatu läheb arvuti parooli alla või võtan juhtmed ära, ja noorem ka ei saa mängida?
Töö juurde tulemisest.
Mingi aeg seda ka rakendasin. Talle väga meeldis. Aga mitte selle pärast, et ta ilusasti õigeks ajaks kooli jõudis, vaid selle pärast, et siin oli parem arvuti. Kodus oli siis ainult 386, minu töö arvuti on Pentium 3. Selle peal ta sai paremaid mänge mängida ja kui mul ka oli seda masinat tööks vaja (töö selline, et umbes pool aega kasutan arvutit ja pool aega teen muid asju), siis oli siin ruumis veel täiesti vaba 486. Ütlesin, et enne ei mängi midagi, kui on õpitud. Nii see käis (enamasti). Siis andisn talle siin süüa ja saatsin bussi peale. Läkski kooli. Aga kui üheks pere jõulukingiks oli uus (kasutatud, hästi soodslt sain) arvuti, siis polnud vahe töö ja kodu masina vahel enam nii suur ja ta teatas, et ta enam ei tule hommikul minuga. Et kooliskäimine oli selleks ajaks ka nagu jälle järje peale saanud, siis lubasime.
Autoriteetide kohta ei oska öelda. Eks neid on aja jooksul vahetunud, aga praegu ma ei tea, kes oleks tallle suurim autoriteet. Mingi aja pärast kindlasti jälle mõni tekib.

To: ehee
Võib kirjutada aadressil: Neufeldt@aktivist.fi

Tahan ka ehee arvamust kuulda, kuna panin isegi tähele luyu kirjutises mõnda kasvatuslikku möödalaskmist (kui seda nii konkreetselt saab nimetada).

Ja luyut tahaks ka aidata. Usun, et mul on selleks ka eeldusi, kuna endal samavana poiss. Mul pole küll sellist probleemi olnus, et kooli ei lähe, aga minu probleem oli see, et vahepeal (eriti need kolmandad pikad veerandid) kippus õppeedukus natuke "ära vajuma". Kuna poisil ka kõik eeldused olemas väga hästi õppimiseks, siis leian, et võiks ikka pingutada, aga ega sedagi lihtsalt laussundimisega saa. Ja mingid karistused ja arestid ei aidanud meid üldse edasi. Ainult eeskuju andmine aitab (eeskuju andmise all mõtlen ma oma lubadustest kinnipidamist, hoolivust ja mõistmist ja seda kõike läbi lapse silmade). Olen siis tema nn. tahtmistele ja soovidele isegi halvema hinde korral ikka aeg-ajalt vastu tulnud ja selgitanud pärast kõiki tagamaid, et kuidas ikka oma tahtmise saades tuleb ka ise midagi vastu anda jne. Oeh, et jõua seda siin kõike ümber jutustada... Aga üldiselt minu laps on hakanud aru saama, et tema töö on hästi õppida ja käituda, sellega ta teeb oma vanemad õnnelikuks. Ja ta tunneb isegi piinlikkust juba kui pole suutnud oma lubadust (või minu palvet) täita ja püüab ikka järjest paremini.
Üritasin ka rakendada keelde-käske, aga see kõik valas ainult õli tulle ja tal tekkis trots; mitte midagi ei muutunud.

Võib-olla on mul sedavõrd lihtsam, et ma ise olin ka lapsena selline natuke võrukael ja kõik keelud tekitasid minus veel suuremat trotsi (olin jube õigluse eest võitleja ja pidin kõigest täpselt aru saama, miks nii ja mitte teisiti). Ema oli mul selline õrnake ja kui kooli kutsuti, siis hakkas seal lausa nutma....appi kui piinlik mul siis oli oma tegude pärast (polnud need ju teab mis teod ka minu arust tol ajal; üritasin lihtsalt seista oma krutskivendadest klassikaaslaste eest, kes alati, ükskõik kuidas nad ka ei pingutanud, said ikka halvema hinde kui pugejatest klassikaaslased). Ja nii õppisin ilma range kodukorrata käituma nii nagu heale lapsele kohane (loomulikult see meeldis ka emale). Ja see vastastikune usaldus ja tahe teineteise vastu hea olla kestab siiani nagu heas muinasjutus....

Omavanuseid (noh, nii enam-vähemgi) vendi-õdesid mul pole, nii et kollektiivse karistamise kohta ei oska oma kogemustest midagi öelda. Kui suur see vanusevahe on?
Ühest küljest on kollektiivne karistus muidugi efektiivsemgi. (ja ka täiskasvanute elus kasutatav, kui nii mõelda) Teisest küljest, kui see vennad omavahel tülli ajab, siis võib juhtuda, et koolis pole hea ja kodus on veel hullem. Tea, mis siis pähe võib tulla. Oletatavasti on noorem vanema kontrolli all (et kui uhke ja tahab omada juhtivat rolli), siis võib tekkida poiste ühisrinne vanemate vastu. Mis on kah paha asi.
Kas poisid käivad koolis ühel ajal? Kui noorem on hommikuses ja vanem õhtuses vahetuses, siis annaks kasvõi nii teha, et paned õhtul uneajaks arvuti parooli alla, kui noorem poiss koolist tuleb, siis helistab sulle ja saab parooli. Aga see on muidugi kohmakas lahendus.
Füüsiline karistamine on äärmus. Ja 11 aastase puhul meeletu risk. Nii et tõesti, ei soovita. Kui aga läheb karistamiseks , kasvõi arvutikeeluga, ei mõtle üldse peksa andmist, siis hoolitse et sul oleks võimalik karistuse läbiviimine tagada. Sellega võib sul raskusi tekkida, aga selle lahenduse pead sa leidma. See oleks arvutikeelu hea omadus: kindel on, et poiss sellest kõrvale hiilida ei saa. Koduaresti puhul tekib lihtsalt küsimus, et mida sa teed, kui ta teatab, et mis siis, et sa ei luba, ma ikka lähen.
Ja unusta ära tühjad ähvardused. See on halb asi.

Minu poeg (12)kõrvalt lugedes arvab, et tegemist on arvutihullust nohikuga. Kelle kogu aeg mis peaks kuluma õppimisele kulub arvutile. (koolis ebapopulaarsed tüübid, kes inimestega üldse enam suhelda ei suuda)
Loomulikult arvutid parooli alla - saab kasutada kui kõik on õpitud. Väike vend saab ka mõned nädalad arvutita elada. Meil on siiamaani internet parooli all. Kui üks vanematest on kodus ning muud tarvilikud toimetused tehtud, palun väga.

eh, arvutikeeld. vanema tüübi BIOS-il on olemas universaalparool (ilmselt remondimehe jaoks). tõenäoliselt on teistel ka, ma lihtsalt ei tea neid. arvutikeelu rakendamiseks olime sunnitud vana arvuti välja vahetama, need jõnglased olid selle parooli kusagilt välja nuhkinud.

ei põle kuulnud midagi universaal biossiparoolist. ilmselt supervisori oma, mida saab samamoodi vahetada, kui useri oma. noorem võiks ju parooli teada, tingimusel, et vennale ei ütle, kui ütleb, siis ei saa teda usaldada ja tuleb ka tal ilma arvutita istuda.

tuust: on-on sellised asjad. aga see on eelkõige vanade arvutite probleem. Sina kasutad ilmselt märksa uuemaid.

Kui 11 aastane valetab, et läheb, kuid tegelikult ei lähe kooli on see väga tõsine probleem. Ruttu kooli ja õpetajaga rääkima ning siis juba põhjust likvideerima. Mitte et "kui täna ka kooli ei lähe siis arvuti taha ei istu".
Kord juhtus, et meie laps oli osutunud just selleks kiusajaks. Ega ta ise midagi mõistliku osanudki selle kohta kosta. Aga kui probleem tuli päevakorda (kahjuks oli see kestnud juba kuid)olukord lahenes. Me lapsevanematena ei tea tegelikult üldse mis seal koolis toimub. Kooli seisukoht on tihti selline, et katsume ikka ise ilma vanemateta hakkama saada - neil niigi muresid kuhjaga. Kust kurat nemad seda teavad? Probleemid lahvatavad alles siis kui karikasse on viimane piisk langenud.

tuust, su jutt on õige ja tore...aga kui on lapsele seletatud juba kuid ja tulemust pole?? siis peaks ikka juba lihtsalt käskima-karistama, sest seletuste peale ta ju vilistab?? ja mina arvan, et vanematele valetamina ja koolis mitte käimine on väääääga tõsine probleem.

vot üks karistus siis olekski kasvõi kätpidi kooli viimine ja seletadki, et see on karistus. kui tal on teiste ees piinlik, siis vahest hakkab korralikuks ja läheb juba ise kooli? (et ema ei viiks?)

loomulikult peaks laps tahtma kooli minna....aga kui paljud vanemad t a h a v a d tööle minna? paljud käivad ju ainult sellepärast, et raha vaja. kurb aga tõsi:( healjuhul käiakse selle mõttega, et ajutiselt nii kaua kui meeldivama töö leiab. saab ka lapsele seletada, et kool on paratamatus (no ei meeldi need koolireeglid kõigile, ka siis kui ei kiusata) ...kui asi on juba surmahirmus, siis tuleb küll kooli vahetada või probleem üksi-pulgi lahti harutada.

ja kui su laps on peale trenni liiga väsinud, et õppida ja
hommikul ei õpi, siis lihtsalt ei käi õhtul trennis või käib siis hommikul (kui õhtupoole kool)
kool on ikkagi kõige tähtsam...ja kui õppeedukus korras saab edasi trennis käia.

ei usu ka mina eriti psühholoogidesse (pedagoogide abisse), aga kui jama kaelas, siis prooviksin ära kõik vahendid.


luyule, kelle poiss ei kirjuta/varjab koduseid töid....no see jutt, et tule küsi kui midagi ei tea, me aitame ei pane küll tavaliselt kedagi õppima:( Kui kodused tööd teada, teete neid koos või kui oskab ise teha siis õhtul kontrollid kõik üle! kui koduseid ülessandeid pole, siis võtate kõik tunnid läbi ja õpite lihtsalt seda, mida tunnis õpiti...saab ju õpikule tugineda, peagi laps avastab, et nii peab palju rohkem tööd tegema ja hakkab koduseid ülessandeid päevikusse kirjutama? (loomulikult on see vanemale väga suur koormus...ja kui raha on siis saab palgata eraõpetaja. Ja miks arvatakse, et eraõpetaja ainuke eesmärk on lolle harida, miks mitte ka tarku-andekaid õpetada õppima/tööd tegema?)

Tegelikult ma ei ole kunagi seda kontrolli meetodit ise pooldanud (mind pole keegi kunagi kontrollinud ja probleeme polnud)...aga tundub, et kõik inimesed ei saa emapiimaga vastutustunnet, see tuleb neisse õpetada järjekindlusega. ja kui näha on, et asi hakkab paranema, siis vaikselt korda lõdvemaks muuta.

vabandan kõigi ees, kellele mu jutt suure ja ümmarguse teooria-mullina tundub:)

khm-ga nõus.Poiss vajab väga tegelemist ja seda ka sunni-kontrollimeetodiga. Olen ise kokku puutunud lapsevanematega, kes ütlevad, sama - no ei saa ma teda õppima, ta lihtsalt ei tee ja kõik.Ja küsimuse peale, kuidas Sina kui lapsevanem siis reageerid - vastatakse no mis ma ikka teha saan, selgub et ei midagi - ikka tavaliselt.Ei mingeid reaktsioone, mõjutusi, kui soovite -kasvõi karistust (a la arvutikeeld, taskuraha vähendamine, telekakeeld jne.).Kui kodus lapsevanem ei saa sellega hakkama, et panna laps kasvõi natukene pingutama, siis ammugi ei saa seda kool või mõni muu asutus! Ja mitte kurjustamist- käramist vaid järjepidevat (!!!) igapäevast tähelepanu ja nõudmist, rahulikku, aga kindlat. Lapse asi on viilida ja vaielda, vanema asi on kindlaks jääda ja esialgu ka ise koos lapsega pingutada, et siis sammhaaval edenedes seda kontrolli lõdvemaks lasta. Laste puhul ei saa ju apelleerida nende mõistusele või kohusetundele või sellele, et tead küll et õpid endale, mis sinust elus saab jne. Tema mõtlemine ei ole lihtsalt nagu täiskasvanul - tema jaoks on sada korda tähtsam see, mis toimub täna ja homme ja eriti see, mis toimub eakaaslaste vahel, mitte abstraktne tulevik - see on ju veel nii kaugel!