Tänan veel kord kõiki kirjutajaid.
Nüüd soovitustest:
1. Õpi õhtul koos lapsega.
Olen talle seda võimalust pakkunud, tavaliselt soovitusena, et kui millestki aru ei saa, siis on õhtul võimalik isalt-emalt küsida, hommikul pole kedagi aitamas. Tema leiab, et tema on ise nii tark, et saab hakkama ja teatab ikka, et teeb hommikul. Teine proble on ka see, et tihti pole tal koduseid ülesandeid päevikusse märgitud. Tema ise teab küll (kui meelde tuleb), et seal vihikus tuli see poolelijäänud harjutus kodus lõpetada, aga mina ei tea. Kui üksvahe väga nõudisn õhtust õppimist, siis vist jättis ka vahel meelega päevikusse kirjutamata, et näe polegi midagi teha.
2. Koduõpetajast.
Sellel poisil on nii lahtine pea, et kui ta korralikult iga päev õpiks võiks olla puhta viieline. Kui ta ka ainult kirjalikud asjad ära teeks ja igas tunnis kohal käiks kuulamas, mida õpetaja räägib, veaks ta ka ilma õpikut lugamata igas aines vähemalt kolme välja, kui veab siis isegi nelja. Koduõpetajad on vist ikka sellistele, kes ei suuda muidu ainet omandada. Aga tema peab lihtsalt tööd tegema, muud midagi.
3. Huviringidest.
Ta käib muusikat õppimas. Seal läheb tal hulga paremini. Enamus viied, mõni üksik neli.
4. Muudest hobidest.
Arvuti peale on ta küll hakkaja. Kodust masinat (P-100) tunneb paremini kui mina. Minul ei ole lihtsalt aega süveneda, tema istub seal tundide kaupa, mängib ja teeb muud. Tal näiteks kõik Win95 nipid selged, vahel õpetab mindki. Jõulu ajal sai enda tuppa ühe vana 386-e. Sellel käib kõvaketta vahetus tema käes nigu naksti jne. Mõne klassikaaslase juureski on käinud arvutile mälu juurde panemas.
5. Kiusamisest.
Selles, et ta klassis piksevardaks on sattunud, on muidugi ise süüdi, aga selle tõdemisest on vähe kasu. Olulisem on, et mis nüüd edasi teha. Koolikiusamise (peidetakse garderoobis su kott ära, pärast kehalist vahetad riideid ja siis avastad, et vahepeal on su võimlemisriided prügikasti pannud jne.) aitaks alati küll see, kui käituda viisil, kuidas kiusaja ei oota. Paraku jääb see soovitus 11-aastasele liiga teoreetiliseks, konkreetses olukorras ta seda kasutada ei oska.
6. Kättpidi kooliviimisest
Mis teha kui siis ka ei tule! Internaadiga on juba nii palju ähvardatud, et ta vist ei võta seda juttu enam eriti tõsiselt.
Ja lõpuks tahan öelda, et olen loomulikult püüdnud kõigist neist asjadest temaga ka ilusti rääkida. Alati see ka ei õnnestu, vahel on ta nii tõrges, ennasttäis ja kui siis üritad vestelda, siis lausa sõimab (see küll omaette teema juba).
(Jube pikk tekst tuli, tea kas keegi seda üldse lugeda viitsib?)