Kui teie elukaaslasel on eelmisest suhtest laps, siis millal teid omavahel tutvustati?
Minul on selline mure, et olen oma mehega koos elanud juba üle aasta ja tal on eelmisest suhtest 6 aastane tütar. Tütrega kohtumas käib üksinda. Ma tahaksin ka tema lapsega koos olla, aga ei julge mehele peale suruda seda. Oleme sellest küll rääkinud ja ta arvas, et küll me kunagi ikka kokku saame, aga sinna on see jutt jäänudki. Ehk oskab keegi mingit nõu anda?

kutsu külla see pisitirts või minge siis issi ja tütrekesega näiteks koos kinno

Ole kannatlik selle looga. Põhjus võib olla selles, et lapse ema on esitanud tingimuse, et laps ei või sinuga kohtuda. Mehele peale käies võivad teie suhted pingestuda. Samuti võib lapsel olla tõrge või hirm sinuga kohtumise ees, lapse meelest olid ju sina see, kes ta issi ära võttis. Saan ka sinu tunnetest aru, aga varu kannatust ja oota - aeg annab arutust. Küll su mees annab märku, kui aeg on küps. Võibolla siis, kui laps on veidi suurem ja hakkab elust rohkem aru saama. Kui isa läheb lapsega kohtuma, saada lapsele omalt poolt tervitusi-kallistusi, sellega näitad, et mõtled ta peale. Saada kena kevadlillede kimbuke aga mitte mingil juhul kalleid kingitusi, et ei jääks muljet, nagu püüaksid teda ära osta.
Kannatlikust ja edu sulle!

kujutledes ennast antud olukorda...
arvan et ka mina ei kiidaks heaks uue naise kohtumist lapsega. Esiteks ei näe ma selleks olulist vajadust ja teiseks jääb see uus enamasti selleks kellest möeldakse kui isa-röövlist. Vähemalt tekitas ta omal ajal teadlikult suhte mehega kellel juba oli naine, laps jne.
Ja milline peaks üldse olema tema koht lapse elus?

Miks peab laps mõtlema isa uuest naisest, kui võimalikust perelõhkujast? Äkki oli antud olukorras lapse emagaga suhe juba lõppenud.
Sama küsimus tekib ju siis, kui naine tutvustab oma lapsele uut (mees)elukaaslast.
Minu mehel on lapsed. Tutvustas ta neid mulle ca pool aastat hiljem. Praeguseks oleme koos elanud 3 aastat. Lastega ma südamesõber ei ole, aga me saame kenasti hakkama.

Miks sa peaksidki kohtuma. See on su mehe eelmine elu ja las jääbki nii. Kui lapsel on sinu vastu huvi siis annab ta sellest ise märku juba suuremkas saades. Niikaua pead sellega leppima, et su mees käib nö. külas oma eelmises elus. Sa olid sellest teadlik juba suhte alguses või lootsid sa tõesti sinisilmselt, et hakkate kõik kolmekesi koos lõbustuspargis käima? Elu ei ole nii lihtne kui filmides. Ja kõige parem on kui oled igatpidi sõbralik mehe lapse suhtes ja kui teie siiras suhtlemine ka ükskord võimalikuks osutub siis pea ennast õnnelikuks inimeseks. Lapsed võtavad kõiki asju liiga otse. Kui sa kunagi hiljem temaga suhtlema hakkad siis ta võtab seda leebemalt, et sa ta isa "endale võtsid":) Vanemana saab ta rohkem aru olukorra eri külgedest aga praegu pole sa kindlasti "heas valguses". Ja kui arvestada seda ka, et enamusele vanematest läheb ikka korda küll, mida nende võsukesed nende lähedastest arvavad siis ei soovitaks kiirustada, võid oma kõige kallima kaotada. Meelekindlust sulle ja kannatust:)

Tahaxin selle kohta öelda, et mina kohtusin oma mehe lastega üsna kiiresti. Aga mind segas see, et ma ei olnud esimene tädi, keda neile tutvustati ja alguses oli päris palju segadust. Nad on päris pisikesed ja ei mõista kõike. Sellega kokku puutudes olen mõelnud, et kui peaxime mehega lahku minema, siis ma ei luba küll oma last teiste tädide hoolde. Kui isa tahab teda näha tulgu meile külla. Võib-olla mõtleb Sinu elukaaslase lapse ema samuti.

No kus ta siis mehe eelmine elu on, laps ju kohtub oma isaga edasi. Ja kui minu mees kellegagi jalga laseks, ei suruks ma oma kibestumist lastele peale, vaid tahaks, et isa neile ikka isaks edasi jääb. Toda teist naist ma ka peasüüdlaseks ei peaks, mehel ikka omal pea otsas, kui pere maha jätab. Kui selguks, et mees niisugune mölakas on, oleks lausa kättemaksuks nõus sellise mehe tollele naisele kaela saatma ;)
Muide, minu mehel on ka laps esimesest abielust (mis oli küll ammu enne mind lahutatud). Päris viisakas proua oli, isegi helistas kord ja küsis ega laps tüli tee :)

Kahe otsaga jutt. Mina kohtusin oma mehe tütrega pärast seda, kui olin mehega abielus juba 4 aastat. Enne tütre ema ei tahtnud meid kokku lasta ja eks tal oli õigus kah. Käisin peale ja mõtlesin kavalusi välja, kuidas teda oma pere külge tuua.
Nüüd ei jõua ära kahetseda, ehkki tütar on vahva. Kui enne mees otsustas, mida ja kui tihti lapsele kinkida vms, nüüd oodatakse minu initsiatiivi ja pealehakkamist. Ma ei saa hästi enam keelduda, kui olen plaaninud oma perega vaikse nädalalõpu veeta aga mehe laps tahab meile tulla. Ta nüüd 17 ja elab maal, meie pere aga tallinnas. Muidugi ta tahab kogu aeg pealinna peale tulla :-)
Nüüd ongi sedavõrd pereliige (paraku), et mehega tülitsesime kapitaalselt just nädalavahetusel, kuna mees on otsustanud, et kui tütar keskkooli kevadel läbi saab ja Tallinna kõrgkooli sisse saab, siis tuleb ta selleks viieks aastaks meile elama, sest "te saate ju omavahel nii hästi läbi".
Minu ettepanekut lapsele korter üürida - meie raha eest, muidugi - tõlgendas mees kui "taltsutatud rebase hooletussejätmist" ja viitas, et tütar solvub, kui peab elama samas linnas aga ei saa meil elada. Ja ruumi ju oleks.

Pole midagi parata. See laps on see asi, mis sinu mehel ja tema endisel naisel ühine on. Sinul pole sinna ilma kutsumata asja. Kui lahutatud ja lapsega mehega abiellud, siis pead selliste asjadega leppima.