Kahe otsaga jutt. Mina kohtusin oma mehe tütrega pärast seda, kui olin mehega abielus juba 4 aastat. Enne tütre ema ei tahtnud meid kokku lasta ja eks tal oli õigus kah. Käisin peale ja mõtlesin kavalusi välja, kuidas teda oma pere külge tuua.
Nüüd ei jõua ära kahetseda, ehkki tütar on vahva. Kui enne mees otsustas, mida ja kui tihti lapsele kinkida vms, nüüd oodatakse minu initsiatiivi ja pealehakkamist. Ma ei saa hästi enam keelduda, kui olen plaaninud oma perega vaikse nädalalõpu veeta aga mehe laps tahab meile tulla. Ta nüüd 17 ja elab maal, meie pere aga tallinnas. Muidugi ta tahab kogu aeg pealinna peale tulla :-)
Nüüd ongi sedavõrd pereliige (paraku), et mehega tülitsesime kapitaalselt just nädalavahetusel, kuna mees on otsustanud, et kui tütar keskkooli kevadel läbi saab ja Tallinna kõrgkooli sisse saab, siis tuleb ta selleks viieks aastaks meile elama, sest "te saate ju omavahel nii hästi läbi".
Minu ettepanekut lapsele korter üürida - meie raha eest, muidugi - tõlgendas mees kui "taltsutatud rebase hooletussejätmist" ja viitas, et tütar solvub, kui peab elama samas linnas aga ei saa meil elada. Ja ruumi ju oleks.