Mul on 11- ja 15-aastased tütred,kes teineteist vihkavad ning nad ei saa koos olla minutitki.Suurem on öelnud,et väiksem on ta elu ära rikkunud,aga ta ei põhjendanud,kui küsisin kuidas.Vanemal on ka puberteet nii tugev,et suhtlemine on igati raske.Ma pole ka olnud hea ema,sest pole selline kallistja ning võib olla on lähedusepuudusest kõik tingitud.Mul oli endal oma suhtega(abikaasaga) nii palju tegemist,et lapsed jäid tahaplaanile.Nüüd oleme lahutatud,lapsed on minuga,aga kõik on nii halvasti ja ma ei oska lahendust leida.Isaga saavad nad paremini läbi ja ehk peakski nad olema isaga,aga tal pole samas aega.Vanema lapse jaoks olen ma tropp ja minuga räägib ta äärmisel vajadusel.Kas selline puberteediea suhtumine üldse läheb mööda?

selles vanuses vihkasime ka meie õega teineteist südamest, meil küll paar aastat suurem vanusevahe ja mina vanem õde. mulle tundus, et mul oli väiksema vanuses palju rohkem kohustusi, samas aga saime taskuraha ja kingitusi võrdselt. ehk et kõik oli nii-nii ebaõiglane. praeguseks oleme õega parimad sõbrannad, ehk et see läheb üle:)

aga proovi jah selle pubekaga veidikene rohkem tegeleda, nüüd kui sul oma suhetega vähem tegemist. vii näiteks soppama või luba sõpru külla kutsuda või nii, aga ega see 15 pole naljaasi muidugi.
ehk teismelise tüdruku kirjeldus: "midaiganes sa arvad, arvan mina teistmoodi. midaiganes sa ütled, nähvan ma sellele vastu. kui ma leian, et mind on ebaõiglaselt koheldud, siis ma karjun. suurem osa asju on tegelikult kohutavalt ebaõiglased. ja see, et ma oma vanematele valetan ei tee minust veel ebaausat inimest"

Läheb ikka, ärge muretsege. Soovitan olla siis mitte nii väga "tropp". Mis tähendaks natuke lõdvemat suhtumist noortepärasusse. Kasuks tuleb näidata üles huvi noorte muusika, moe, igasugu tegevuse ja nende sõprade vastu. Lapsed tahavad tegelemist. Isegi, kui nad sulle vastu ajavad, et tee ja mine üksi, ärge jätke neid päris rahule. Väga pinda käia ei maksaks, aga siiski natuke kaasa vedama endaga ikka peab. Tüdrukuid peaks olema lihtsam kui poisse. Mul omal poisid ja umbes sama vanad, teine küll on 13. Käime koos suusatamas ja muud sporti tegemas, ega pole ka lihtne enda paksu laiska t.......u soojast diivaninurgast üles ajada ja nendega hokit mängima minna. Aga peab. See ainult tundub, et läbi saadakse sellega, kellega nii tihti kokku ei puututa. Ise ju ka haruldase külalise vastu uudishimulikumalt lahkem kui igapäevase vastu, eks ju? ja mööda see puberteet läheb. tegelikult peaks 15-aastasel tüdrukul juba möödas olema, minu 15-aastasel poisil küll juba on ammugi, ta on väga lahe semu, hoiab mind, lohutab kui vaja, aitab, saab aru, kui teisel on vahest paha ja raske. Kaklevad küll vennaga vahest, aga nüüd juba vist aasta-paar pole kakelnud. Aga oi, kuis kisklesid, ühekorra ei saanud ma sellest pöörlevast kerast põrandal, mis sõimas ja üksteise karvu kiskus, muudmoodi jagu, kui viskasin külma vett vahele. Kartsin, et ära tapavad üksteist, ausõna. no nii hull muidugi ei olnud.

Ära muretse,see läheb mööda.
Mul on ka kaks nooremat õde ja ma mäletan,et kui kunagi(pubekaeas)reisilt hilja õhtul tagasi jõudsin ja nooremat õde oma voodis magamas nägin,sattusin lausa hüsteeriasse.Mul oli tunne,et minuga ei arvestata,mind ei oodata,mul ei ole mingit privaatsust,minu tuppa oli ilma minu loata sisse tungitud,minu voodis,MINU VOODIS,julges keegi magada,ma vihkasin oma õde...
Napakas.
Kui selline asi juhtuks nüüd,kohendaksin ma tema tekki,annaksin headöödmusi ja magaksin põrandal.Ma armastan oma õdesid.

jah, minul ka kaks 6de (ma neist keskmine) ja ikka ei saa nendega hästi läbi. nemad na modelli m66tu aga mina rohkem "ajudega". sellist suhtumist siis vanemad meile sisse ka systisid. Et pole midagi, et sa paksuke oled, sul on vähemalt ajud (kusjuures ei ole paksuke, lihtsalt ei ole ka päris kondine).

ja m6jub siiani. ikka on kokku saades tunda väga tugevat konkurentsi. T6enäoliselt on ka neil probleem, et neid veidi lollikesteks on peetud...

suhtu lapsesse nagu sõbrannasse, ta tajub vahet kohe.

Dr. Walton räägib kõige enam levinud ekslikest lähenemistest laste kasvatamisele. Ta pakub kuulajatele kasvatustehnikaid, mille tõhusus laste kasvatamisel on leidnud kinnitust, sh tehnikad, mis aitavad vältida võimuvõitlust ning tugevdada lapses selliseid omadusi nagu koostöö, (enese)usaldus ning vastutuse võtmine. Loengul on lastevanematel võimalus küsimuste esitamiseks ja avatud diskussiooniks. Loeng tõlgitakse eesti keelde.

Dr Francis X. Walton on Ameerika Ühendriikides erapraksisega tegelev psühholoog. Ta on Põhja-Ameerika Adleri koolkonna ühenduse endine president ning rahvusvahelise Adleri Suveinstituudi komitee juhatuse endine liige, samuti õppejõudude kogu liige. Dr Walton on õpetanud kogu USAs ning Kanadas ja ka 14 Euroopa riigis. Tema raamatuid “Kuidas saavutada laste poolehoid?” ning “Kuidas saavutada teismeliste poolehoid nii kodus kui koolis” on tõlgitud üheksasse keelde, sh eesti keelde.

Seminaril osalema on oodatud nii RaM Kooli laste vanemad kui huvilised mujalt. Kursuse maksumus on 120 krooni ning registreeruda saab 8. aprillini telefonil 6507839 või neti kaudu http://www.ramkool.edu.ee/registreerumine.html

tülitsesin ka oma öega selles vanuses pidevas.kuna mina olin 4 aastat noorem,siis ta pidevalt piinas ja kiusas mind kui ema tööl oli.vihkasin tollal teda ikka päris palju,samuti osteti talle uusi riideid,kuna mina sain köik vanad endale.ja kui oli vaja klassiõhtule minna,siis ei laenanud ta mulle midagi normaalset selga,kui ma just polnud enne tund aega südantlõhestavalt nutnud.praegu oleme aga väga head sõbrannad.see oli lihtsalt selline iga ja arvan,et läheb mööda.

minu teismelised ka on rohkem vastastikuses vaenus - vähemalt väliselt vahel paistab nii

aaga sellega peab ise teadlikult tegelema - st sellise olukorraga laste suhetes
olen lugenud seda “Kuidas saavutada teismeliste poolehoid nii kodus kui koolis” ja on päris mõistlik ja mõtlemapanev kirjutis
teismelistele on olulisim aeg ja vanematel on väga lihtne vigu teha, kui nad ei oska näha teismelise käitumise sügavamaid tagamaid ja nendega teadlikumalt arvestada
kel huvi
jätke vihje
võime kirjutada sel teemal siis edasi

Minu tütred 16 ja 15 - peaks olema nagu sõbrannad. Paraku iseloomud väga erinevad ja igast tühjast-tähjast tekib neil omavaheline konflikt. Noorem võtab asja veidi kergemalt ja lohutab mind: ole rahulik, see läheb üle, murdeiga ju. Esineb ka momente, kus nad ninapidi koos ja rahumeelsed on. Arvan ise ka, et küllap läheb mööda, aga närvi ajab see kiskumine küll.

Mina ka loodan väga, et kisklemine läheb mööda, praegu on vahel päris hull (tüdrukud 13 ja 15). Samas - kui on tüli ja mina ka juba vahutan, tekitatakse minu vastu ühisrinne...
Kellukesele:
Lahutus iseenesest on lastele raske ja karm kogemus. Ise sain abi koos lastega psühholoogi juures käimisest. Ja kuna oled neil kahe peale üks ja ainuke, tunnevad nad teineteise suhtes tugevat konkurentsi ja kumbki tahab Sinu silmis kõrgemale kohale pääseda. Vähemasti minu tütardega on see küll nii. Ja muide, 15aastasega on praegu oluliselt lihtsam kui 13aastasega. Aga aeg, mis Sul õnnestub koos oma teismeliste tütardega veeta, on kulla hinnaga, sest hoolimata oma näilisest üleolekust vajab see 15aastane samamoodi Su lähededust kui 5aastane... Mine temaga koos kinno, istuge pärast kohvikus, arutage filmi, või tehke koos kasvõi kooki. Jõudu Sulle!

Minu tüdrukud tahavad vaatamata oma eale vahetevahel kallistamist. Kurb mõelda, et tuleb aeg ja pole last, kes telekat vaadates kaissu poeks (kui pesast välja lennatud).

Aitäh mõistva suhtumise eest,võib olla pole kõik nii lootusetu kui praegu tundub.