Minu pojal (5. klassis) on rida klassivendi, kelle õppimine seisnebki telefoni teel töövihikute täitmisest jm. (kirjalike ülesannete tegemisest). Tund peale koolipäeva lõppu hakkab pihta. Lõputud helistamised, et mis sa sinna kirjutasid? ja kuidas sa seda tegid? Mõnel päeval jõuab poeg koju ning saab õppima hakata alles peale seitset. Jõuab ajaloo tehtud, selle asemel, et matemaatikat teha loeb telefoni teel ajaloovihikusse kirjutatud vastuseid ette. Saab lõpuks mata tehtud jne. Ei taha olla kuri ema ja last kadedusele õhuatada kuid vahest on küll soov neile helistajatele käratada, et mõtle ja tee ise. Pealegi kell seitse ja kaheksa õhtul võiks siis ju oma vanematelt küsida? Mida teha?

No kuulge! Ja pärast olen mina süüdi, kui lapsed mitte midagi selgeks ei saa?

selle telefonijuhtme saab seinast välja tõmmata (lapse eest varjatult). ei helista siis keegi.

Aga MIKS Su poeg nii "lahke" on?
Ma mäletan, mul endal oli sama asi, et helistati ja küsiti. Algul ütlesin vastuseid ette. Siis aga hakkasin valetama, et ma pole veel jõudnud vaadata jne. Lihtsalt nõme oli "kade" olla. Varsti ei helistatud kah enam. Kuigi...õppimas minu juures ikka käidi, selgitama olin hiljemgi nõus.
Äkki Su poeg nn. ostab kaaslaste aktsepti?

Äkki teda lihtsalt kasutatakse ära? Või öeldakse koolis, et kui vastuseid ette ei ütle, saad tappa

Mul oli kooli ajal sama lugu. Olin üleklassi nohik ja oskasin igasuguseid ülesandeid eriti hästi lahendada (vähemalt nende arust, kes mulle pidevalt helistasid) ja nii need armsad klassiõed (siiski ainult 2-3 tükki) mind õhtuti telefoni teel "kiusasid". Tüütu oli küll, lõpuks juba isegi väga. Kodus on endalgi ju ühtteist teha. Aga 'ei' ka ei suutnud öelda. Ja see viimane oli põhiline.
Ärakasutamise tunne oli ka - et ainult selleks teil mind vaja ongi, et õigeid vastuseid saada/võrrelda. Need helistajad polnud nimelt minu kõige sõbramad tüdrukud klassis. Probleem lahenes, kui 9.klass läbi sai. Lollimad tüdrukud gümnaasiumisse edasi ei tulnud ja üks helistajatest beibestus lõplikult ning polnud enam eriti usin õppija, seega probleem lahenes. Ilmselt on oma osa ka sellel, et me kolisime perega ning tükk aega puudus telefon.
Nii et juhe mõneks ajaks seinast välja on ilmselt hea nõu. Või kui poeg ise ära öelda ei saa/taha/suuda, siis on alati võimalus kurja lapsevanemat etendada ja helistajale öelda, et, kahju küll, aga poisil on tänaseks telefoniga rääkimise aeg täis või ta peab oma tuba koristama või te ootate tähtsat kõnet jm võimalikud variandid. Muidugi võib alati ka aus olla ja öelda, et teile ei meeldi, kui ta iga päev kooliasjade pärast helistab. Äkki mõjub.

Ah, mis sa muretsed, see, kes õpetab teisi, saab alati ise kõige targemaks. Mul polnud küll kade kellelegi oma vihikut maha kirjutamiseks anda.

Mis juhe seinast, kas nii lolle poisslapsi on ka, kes ei tea, kuidas hääl telefoni tuleb juhet mööda? Aga kui poiss ise helistab, seda saab muidugi keelata vihjates telefoniarvele.

eh, äkki poiss ei tule selle peale, et iga natukese aja tagant kontrollida, kas too juhe ikka on seinas või mitte?
minuarust küll hea soovitus, eriti kui poiss ise ka selle juhtme väljatõmbamisega nõus on. las ütleb teistele koolis et vanaema helistab ja räägib õhtu otsa, sellepärast ongi telefon kinni.
mul oli omal kooliajal samasugune probleem, mitte niiväga kodus, vaid koolis kontrolltööde ajal togiti kõigist külgedest et "ütle, ütle!"
Mul endagi ülesanded tegemata ja tee veel teiste omasid, ajas ikka närvi küll. aga lõpuks suutsin neile selgeks teha, et aitan küll, kui mu oma töö valmis. ja mida vähem nad mind segavad, seda kiiremini ma valmis saan.

NOjah, kui teiste helistamise vältimiseks on juhe seinast väljas, ei saa ju keegi vanematele ka helistada? Siis oleks ehk targem lapsevanemal ise telefon võtta ja öelda võõrale lapsele, et praegu ei saa poissi telefonile kutsuda, ja ei saa kahe tunni jooksul, pole mõtet uuesti proovida.

Minu arvates vanemate jõuline sekkumine ei too midagi head. Kui poisil on nohiku kuulsus, saab lisaks veel memmeka kuulsuse ka kui "peab tuba koristama" jne.
EH...vihiku andmine mahakirjutamiseks pole ju õpetamine!!!!!!!!!!!!!!

Usun samuti, et noored peavad omavahel ise klaaritud saama, ainus põhjus sekkumiseks oleks liiga suur telefoniarve. Aga vihikut mahakirjutamiseks andes ikka veidi vastutad ka, et asi, mida maha kirjutamiseks annad, oleks tehud ja võimalikult õieti tehtud, see mida ette ütled, oleks õige.

Tüütu võib ta olla küll. Sa saad oma pojaga rääkida ja küsida, kas talle meeldib selline asi. Kui ei, siis mõtlete koos midagi välja. Aga muretsemiseks näen põhjust hoopis nende laste vanematel, kelle lapsed niimoodi pidevalt helistavad, et maha kirjutada.

Mina arutasin oma kooliajal samuti sõbrannadega koduseid ülesandeid, võrdlesime vastuseid ja püüdsime leida lahendusi neile mida algul ise ei osanud. ja teinekord vägagi pikalt. Võibolla oli vahe selles, et me olime kõik nö "targad" (mitte nohikud), st et ei olnud paljast mahakirjutamist.
Aga mingit probleemi sellest keegi ei tekitanud!
Järgmine päev ju hea kooli minna (koduste ülesannete õigeid vastuseid ju kontrolliti) teades, et oled ülesanded õieti lahendanud. Või kui valesti, siis pole ainus :)
Võibolla sellepärast on kuidagi imelik lugeda arvamusi, et keela/ära lase jne. Et las kõik teevad ise ja ei tohi teistega sellest rääkida...