Mul oli kooli ajal sama lugu. Olin üleklassi nohik ja oskasin igasuguseid ülesandeid eriti hästi lahendada (vähemalt nende arust, kes mulle pidevalt helistasid) ja nii need armsad klassiõed (siiski ainult 2-3 tükki) mind õhtuti telefoni teel "kiusasid". Tüütu oli küll, lõpuks juba isegi väga. Kodus on endalgi ju ühtteist teha. Aga 'ei' ka ei suutnud öelda. Ja see viimane oli põhiline.
Ärakasutamise tunne oli ka - et ainult selleks teil mind vaja ongi, et õigeid vastuseid saada/võrrelda. Need helistajad polnud nimelt minu kõige sõbramad tüdrukud klassis. Probleem lahenes, kui 9.klass läbi sai. Lollimad tüdrukud gümnaasiumisse edasi ei tulnud ja üks helistajatest beibestus lõplikult ning polnud enam eriti usin õppija, seega probleem lahenes. Ilmselt on oma osa ka sellel, et me kolisime perega ning tükk aega puudus telefon.
Nii et juhe mõneks ajaks seinast välja on ilmselt hea nõu. Või kui poeg ise ära öelda ei saa/taha/suuda, siis on alati võimalus kurja lapsevanemat etendada ja helistajale öelda, et, kahju küll, aga poisil on tänaseks telefoniga rääkimise aeg täis või ta peab oma tuba koristama või te ootate tähtsat kõnet jm võimalikud variandid. Muidugi võib alati ka aus olla ja öelda, et teile ei meeldi, kui ta iga päev kooliasjade pärast helistab. Äkki mõjub.