Alustuseks peab kodu olema su teismelise jaoks alati turvaline paik ja selle "kriisi" üleelamiseks püüa oma lapse jaoks olla rohkem sõber,kui lapsevanem. Ei ole teismelist,kes ei põeks "maailmavalu",kes ühel kes teisel moel. Ei ole see pidutsev teismeline sugugi hullem variant, kui "oma vanemaid austav" noor. Enamuses nendest pidutsejatest saavad täiesti eluterved inimesed, kui samas see teine variant kipub tootma kibestunud täiskasvanuid,kes alles "suureks" saades omi sarvi hakkavad maha jooksma. Keelud ja käsud toodavad trotsi, mõistmine ja südamest-südamesse jutuajamised toovad austuse.
Minu kolmest "puberteedist" ja nende trotslikest sõpradest on kasvanud tublid täiskasvanud.Möödaniku rumaluste üle võime meenutades vaid muiata ja ausalt öeldes on paganama hea tunne, kui su täiskasvanud lapsed sulle ütlevad,et sa oled maailma parim ema. Mis sest, et sa ise aeg-ajalt selles kahtlesid, kas su käitumine ikka oli alati õige.
Muidugi on reeglid,mida oma lapsele sõbraks olemisel ei tohi kunagi rikkuda. Sinust ei tohi saada kunagi oma lapse(laste) joomakaaslast. Sul peab leiduma aega ka oma lapse(laste) sõprade jaoks ja kui nad tulevadki kurtma,et nende vanemad on halvad ning ei mõista neid,siis tuleb alati püüda neile seletada,miks see neile nii võib tunduda. Mitte kunagi ei tohi jätta muljet,et just sina oled nende vanematest etem.
Minu pisipoja kasvuraskused ootavad mind alles ees. Loodan,et ka tema jaoks olen ma õigel ajal sõber, kellega tahetakse oma rõõme ja muresid jagada. Praegu aga rõõmustan selle üle,kui mu 11 aastane poisiklutt mulle naerusilmselt vastu astub ja "Tere emme!" tuleb koos sooja kallistusega.
Jõudu ja jaksu kõigile puberteetidest väänikute emmedele ja issidele ning enne, kui oma teismelisi kurjade käskude ja keeldudega pooma ning laskma hakkate, tuletage endale meele, et ei ole olemas ideaalseid lapsevanemaid ja inimene õpibki oma mitte teiste vigadest.