Kas siinolijate hulgas on selliseid, kes üle elanud lähedase enesetapu. Kui on - on see teid muutnud? Teema küll selline, et palju keegi ei taha sellest rääkida aga anonüümselt kirjutamisest oleks ehk kasu.

Jah, olen üle elanud nii lähedase enesetapu kui päästnud 2 inimest sõna otses mõttes surmast.
Kirjutada sellest raske.
Mõni mälestus liiga valus alles.
Isa surmast on palju aega möödas.Olin siis üsna laps alles, ei oska öelda, kuidas mõjutas. Tunnen temast lihtsalt puudust.
Neist "päästetutest" ei ole võimeline kirjutama. Ütlen ainult, et tegemist oli ühel juhul oma lapsega.

Just seda ma mõtlesingi, et kuidagi kummaliselt hakkad neid ohus olevaid inimesi tajuma. Samas nemad leiavad su ülesse ja siis on kummaline vastutus nende ees ja süütunne nende ees, keda enam ei ole.

Vaat lapse pärast on küll pidev hirm. Ei tea ju alati, kunas jälle need mõtted pähe löövad ning 24/7 kõrval olla on võimatu. Süütunnet minul ei ole, põhjused mujal. Teisiti nägema õppisin küll.
Mul üldse on mingi meel olemas nende abi-vajajate märkamiseks ja natuke oskan neid ka aidata.
Iseennast ei oska, mõnikord nii tahaks kasvõi südamlikku kallistust. Sõbra-kallisid ikka jagub.
Süütan küünlad ja mõtlen kõigile, kes vajavad hellust ja mõistmist.

See sama meel minulgi olemas ja süütunne sellest, et liiga lähedale ei näinud. Hiljem on kergendust andnud just need nagu sinulgi päästmised. Sama teema kallidega. Vahel lihtsalt tekkib tunne, et kogu koorma alt ootaks ka päästjat. Ja siis veel on kurb, kuidas ümberringi elu hinnata ei osata, inimesi hinnata ei osata. Kurjust - õelust palju ja headus jäetakse enda sisse.

Olen siin DELFI-s käinud poolteist aastat. Algul meeldis, sai toredaid inimesi lugeda.Nüüdseks palju kadunud. Kurb. Lihtsalt ei mõista, mis viimasel ajal lahti on ja enda säästmiseks tulen siia korra nädalas. Ei talu lausnõmedusi ja sappi.
Ei, headust ei jäeta enda sisse, ainult vähestele näidatakse seda. Oma ameti tõttu jagan seda headust palju, aga rangust ka. Mõõdukalt.
Ole ikka rõõmus ja tubli! Sõbra-kalli!

Kalli ka sulle, ilma optimismi ja huumorita hakkama ei saaks!

minu poiss-sõber tegi 4 aastat tagasi enesetapu.täiesti ootamatult.ta ei kurtnud kellegile midagi.oli alati rõõmus jne.keegi ei osanud midagi sellist küll oodata.see muutis mind palju.muutis mu väärtushinnanguid ja pani mõtlema elule.kaks aastat kartsin paaniliselt surma.kardan siiani aga mitte nii nagu enne.arvasin et ei saa sellest kunagi üle.valus on siiani aga palju kergem on.tuleb lihtsalt vabaks lasta.ja ka aeg teeb oma töö.tänu sellele jubedale kogemusele olen hakanud oma lähedasi rohkem hindama.püüan olla neile toeks.kuulan nad alati ära ja nad teavad et võivad minu peale kindlad olla.üldse olen muutunud palju tolerantsemaks.minu jaoks on kõik inimesed hindamatud.ma ei mõista kedagi hukka.sest inimese hinge sisse ei näe.kindlasti tegi see mind ka tugevamaks.kahju,ta oli kõigest 22-aastane.

inimesed, rohkem armastust ja kuulamist ja füüsilist kontakti (mitte seksi)

to: tydruk - tore, et sa kirjutasid. Tean, et neid inimesi on tegelikult palju ja sellest ei räägita. Ometi on see teema, millest peaks rääkima ka aastaid hiljem, sest see muudab meid.

mina olen siis see, keda aasta tagasi ellu tagasi tiriti... olengi see, keda mustatakse, et mis inimesed need on, kes enesetapu teevad?!?
seda tunnet, mis sind nii kaugele lükkab, ma ei oskagi kirjeldada. talumatu kurbus, tühjus, äng jne.
mina tegin seda sellep. et abielu lagunes ja väga inetult. nii inetult, et seda ei soovi mitte kellelegi, aga see on hoopis teine teema.tegelikult olen küll vahepeal saanud ravi, olnud haiglas ja ravimeid tarvitan hulgi ka praegu. saan oma eluga enam-vähem hakkama, aga valu on ikka meeletu.
tegelikult tahtsin tookord tõesti surra ja ma isegi olin mingi aeg oma päästja peale pahane. kõige suurem riskigrupp vast ongi need, keda peetakse tugevaks, sulle öeldakse keset kõige suuremat kurbust, et saad hakkama, SINA tuled sellest välja jne. seega palun olge lihtsalt nende inimeste kõrval. ja mingit 24/7 järelvalvet ei ole vaja, pigem kinnitada, et ta on oluline ja kallis.

Ikkasodi, kullake sa oled täiesti valesti aru saanud, mis siia kirjutatud on. Just nimelt - iga inimene on on tohutu väärtus. Siin pole olnud mingit mustamist. Neid inimesi ei ole ka mõistetud hukka, ainult nad ei ole aru saanud ja mõned ei saagi kunagi enam seda teada, kuidas teiste inimeste elu pärast seda muutub. See on teatud mõttes jõuetus, mida keegi tunda ei taha. Ma näen vanemaid, kes kunagi ei saagi tagasi hingerahu ja vananevad tohutu kiirusega, ma näen last , kes sellest elu lõpuni üle ei saa ja tal on elada veel palju. Tahtsin vaid ütelda, et neid inimesi armastati, kuid nad mingil põhjusel ei uskunud seda. Olen kindel, et ka sind armastatakse ainult hirm su ümbritsevates ei lase seda normaalsel kujul väljendada. Nad ei oska olla, kuigi tahaks, räägi nendega, ole avatud ja õpeta neid, ka nemad vajavad abi.
Ja riskigrupis on sul õigus. Just nimelt lõbusad ja väliselt tugevad on ohus ja selliseid inimesi tavaliselt ka kõige rohkem armastatakse, mingil kummalisel põhjusel kaotavad nad aga usu sellesse. Ma ei ole kaotanud mitte ainult lähedast, vaid ka sõpru sarnasel moel ja kuigi aastaid on läinud ja isegi tugev inimene, alateadvuses kellad helisevad kogu aeg.
Usu iga inimene on tõepoolest oluline ja kallis!!!

13 aastat tagasi tegi üks noormees minu pärast enesetapu. On vist julm öelda, aga mind ei muutnud see küll kuidagi. ei tundnud ega tunne ma endal tänaseni mingit süüd, sest see inimene oli kompromissitu: sa kas abiellud minuga või ma tapan ennast ära. Tappiski:(

Senimaani ei jõua mulle pähe aga mõte väga kalli inimese, oma venna, enesetapust. Mõni aasta on sellest möödunud ning ikka on tunne, et vennas on lihtsalt kuskil ära ja küll ta koju tuleb. Sest ta oli ju liiga noor selleks, et surra. Elu puha ees veel kõik. Ometi läks kõik teistmoodi ja see oli tema otsus. Tagajärele mõeldes võis tema elu olla tõesti rõõmutu ja inimsuhted sassis, kuid ei osanud seda näha sellise pilguga, et inimene võiks sellepärast käe endale külge panna. Ja ta ju ei kurtnud kunagi midagi. No ei olnud ka ülemäära rõõmus, vaid lihtsalt elas oma elu.

Kas enesetapp või äkksurm, ei oskagi täpselt öelda ja ega see teadmine enam inimest tagasi ei too. Kurb.
See on mind palju muutnud. Ma hindan väga minu kõrval olevaid inimesi. Ütlen neile, et nad on mulle nii tähtsad ja kallistan neid. Iga inimene vajab hellust ja häid sõnu. Öelgem neile, et hoolime neist, et nad on meile nii kallid, et armastame neid. Ärgem häbenegem neid sõnu.

Tean inimest, kes plaanis aastaid tagasi enesetappu teha, kuid ei "õnnestunud", jäi lihtsalt ratastooli. Vahest on inimesel selline masekas peal, et ta ei leia enam väljapääsu....selleks on vaja sõpra kellele toetuda, kahju kui inimene on nii kinnine ja ei suuda oma muresi jagada kellelegi. Olen isegi plaaninud oma 3 korda enesetappu teostada, kuid õnneks on sõbra käsi ette jõudnud. Siinkohal tänaks oma sõpra, kes on olnud väga lähedane ja armastusväärne:)

Olen veel ilus naine. Välja minnes kuulen komplimente," kui kena sa täna välja näed..."," sul läheb vist väga hästi"... Alati käingi ringi sära silmis, naratus näol........ Ei ole erilisi muresid ega majanduslikke raskusi.......AGA...hing on tühi, ma tõesti ei taha enam elada, kõik tundub nii mõtetu......

inimene, kellega kooselu ja tulevikku planeerisime võttis kätte ja lõpetas oma elu ühel päeval ära. Sellest on möödas kolm aastat ja alles viimased kuud tunnen, et olen sellel minna lasknud, ei süüdista enam ennast ega teda.
Surnud inimese käest ei saa ju enam küsida, mis juhtus? kas MINA tegin midagi valesti? või mis oli SUL halvasti, mida sa jagada ei suutnud? Jube, kui pole kellegi käest küsida. Nagu üks eelnev kommenteerija oma venna kohta ütles, päris pikalt püsib tunne, et ta tuleb tagasi, ta on kuskil olemas, see pole juhtunud päriselt. Selleks, et eluga pärast leina edasi minna, on palju jõudu vaja. Usun täiesti, et nõrgema psüühikaga inimese, kelle näiteks ainus laps teeb enesetapu, võib säärane asi täiesti segi lüüa. Tänu juhtunule tean isegi mis tunne on enne, kui endale käe külge paned. See ei ole hüsteeria ega närviline enesehaletsus, see tunne on tühjus ja apaatia. See ei ole tuju, sageli on see haigus, nimeks depressioon. Hea, kui on raskel hetkel häid sõpru ja nõustaja, kes sellest august välja tõmbavad. Neilt tuleb julgeda ise abi küsida.
Minu kogemus on, et enne lähedase kaotusest ülesaamist tuleb mõned etapid läbida. Kõigepealt peab leidma inimesed, kellega rääkida, segadust ei tohi enda sees lasta kasvada. Tuleb analüüsida, elada tunded ja lein välja. Tuleb rahulikult leinata ja võtta julgus kokku ning minna matustele, siis ei ole pärast tunnet, et võib- olla see inimene tuleb veel tagasi. Ja lõpuks tuleb nii endale, aga eriti sellele lähedasele enesetapp andestada, talle peab andma andeks, et ta julges sellist asja teha ja et ta sulle haiget tegi. Tema vastutas oma elu eest ja see oli tema otsus. Sina ei saa aidata inimest, kes näiliselt abi ei vaja, sellele isegi ei vihja ega abi ei küsi.

onupoeg tegi enesetapu veidi yle 2 aasta tagasi. oli vaid 15 aastane.
ei, ma ei saa kirjutada. liiga valus on siiamaani.

To: N40+
Saan aru, et kuidagi oled väga haiget saanud ja sind ümbritsevatel pole sellest aimugi. Pead leidma viisi, kuidas end ise jälle armastama hakata ja hindama.Tundub, et ka sinul on see naeratus näol justkui kohustus teiste ees. Kui vahel oledki õnnetum, siis küsimuse peale tõmbad ette naerumaski, mis tegelikult kaitsemask. Püüa teha "time out". Muuda oma elu kardinaalselt. Mina tegin nii, jätsin oma tasuva töö ja olengi tegelenud esimest korda elus iseendaga, otsin oma ellu totaalseid muutusi ja püüan ümber hinnata eluväärtusi. Kuigi kunagi ei ole mul pähe tulnud sellised mõtted kui sinul, olen katki ikka. Samas mu sõbrad ütlevad, et olen kui uuestisündinu. Mul on olnud lihtsalt aega iseenda jaoks. Ja alguses arvasin ka ise, et kuu aega on maksimum, mis kodus vastu pean. Tuleb aktiivselt ja kardinaalselt iseendaga tegeleda ja eesmärk seada MUUTUS.

11-aastat tagasi tädipoeg tegi enesetappu .Praegugi pole ma veel sellest kurbusest lahti saanud ..Tõesti usun et ta kusagil on ja ühel päeval ta tuleb minule külla .......

... tuleb andeks anda inimesele enesetapp, tema vastutas oma elu eest ja see oli tema otsus ..., prrr... mida arvata emast, kes tegi enesetapu jättes kolm alla 10 a last?

Olen üle elanud lähedase enesetapu ja lähedase äkksurma, mõlemad noored inimesed. MITTE mingisuguste põhjustega ei õigusta ma enesetappu, vihkan inimesi, kes isegi mõtlevad selle peale, kõige suuremad egoistid, sest mõtlevad ainult enda peale (saan siit sitasest elust minema), aga ei vaevu kunagi mõtlema selle peale, et need inimesed, kes neist maha jäävad, jäävad võib-olla terveks eluks süüdistama selles õuduses ennast, sest nad ei saa oma küsimustele vastuseid ega saa kunagi teada, mis või kes selles süüdi oli...Ja teadmatus ja oletatav süükoorem on kuradi rasked.

Siiski, on üks põhjus, mille pärast ma enesetapu andestaksin- see oleks ravimatu haigus, millest väljatulemist ei oleks ja mis tooks kaasa meeletut valu ja piina. See oleks vist küll ainus põhjus, mida kui mahajäänu andestaksin.

Püüdsin, kuid toodi tagasi :) Olin enne lõbus, särav (nomismuresidsaabkülltemasuguselolla - tüüpi inimene) ja olen seda praegugi, kuid mingi mõtlikkus on tekkinud hoiakusse. Ei tundnud end armastatuna, vihatuna tundsin end, tegelikult isegi mitte vihatuna vaid ükskõiksust teiste poolt. Kogu maailma poolt. Ei leidnud kusagilt sõbraliku silmapaari, ei kuulnud hoolivat häält. Selline tunne oli, et vahet ju pole, kas olen olemas või mitte, kui üks hetk ära kaon, siis ei juhtu ju midagi. Vabastangi maailma inimesest, keda pole kellelegi vaja. Keegi ei paneks seda isegi tähele. Sel päeval, mil otsus oli lõplik ja edasikaebamisele ei kuulunud, vasardas peas vaid mingi mannetu lause reklaamiklipist - täna on hea päev suremiseks. Väline kest oli ikka särav ja lõbus, keegi isegi ei aimanud midagi, kuid ju siis olid Saatusel minuga teised plaanid. Ei süüdista inimesi ükskõiksuses, võib olla ma ei osanud näha või kuulda hoolivust. Ei tea. Olen püüdnud sellest kõigest mitte mõelda. Lasknud alateadvusel tööd teha.

Intensiivis esimest korda silmi avades, teadsin, et rohkem enam seda ei tee. Olgu inimesed nii nagu nad on, ärgu hooligu, olgu ükskõiksed ja mis iganes, kuid MINA hoolin ja MINA ei ole ükskõikne mitte kellegi mure või apaatia suhtes. Alustasin endast :) Tegin suurpuhastuse oma tutvusrinkonnas ja nüüd sõbrustan inimestega, kellest tean, et nad hoolivad. Vanemad, vanematega sai selgeks räägitud, et nemad ei olnud mitte milleski süüdi ja ennetada ei oleks nad seda saanud. See oleks juhtunud varem või hiljem. Tegelikult, ei olnudki süüdlast kogu selles värgis.

See võib tunduda imelik, kuid saavutasin mingi sisemise rahu selle kõige läbi.

andestamine on peaaegu alati, aga eriti sellisel juhul raske ja osalt just seetõttu on see vajalik. ka kolme väikse lapse elu võib olla lõpptulemusena õnnelikum normaalse inimese, mis siis et mitte päris ema, tiiva all. Igal juhul parem, kui psüühiliselt tasakaalutu ja võib- olla haige inimesega koos, kes nende eest hoolitseda ei suuda.

milline normaalne naine tahab meest kolme väikse lapsega?

linnuke, ei saanud aru. Miks küsimus siin nurgas, kas selleks tõeline põhjus?

küsimus ajendatuna n30st, kirjaldatud peres jäid lapsed ka mitte päris emata, lihtsalt selline vahemärkus

Näe meil ka siin Vaeste Patuste Alevis pojuke kägistas end jajepuu otsakülge ää. Taat et andke mulle kirvest ma raiu selle mõrtsukapuu maha. Eit aga risti põiki ees suu püsti peas et ei mette see mälestuspuu peab jääma.