inimene, kellega kooselu ja tulevikku planeerisime võttis kätte ja lõpetas oma elu ühel päeval ära. Sellest on möödas kolm aastat ja alles viimased kuud tunnen, et olen sellel minna lasknud, ei süüdista enam ennast ega teda.
Surnud inimese käest ei saa ju enam küsida, mis juhtus? kas MINA tegin midagi valesti? või mis oli SUL halvasti, mida sa jagada ei suutnud? Jube, kui pole kellegi käest küsida. Nagu üks eelnev kommenteerija oma venna kohta ütles, päris pikalt püsib tunne, et ta tuleb tagasi, ta on kuskil olemas, see pole juhtunud päriselt. Selleks, et eluga pärast leina edasi minna, on palju jõudu vaja. Usun täiesti, et nõrgema psüühikaga inimese, kelle näiteks ainus laps teeb enesetapu, võib säärane asi täiesti segi lüüa. Tänu juhtunule tean isegi mis tunne on enne, kui endale käe külge paned. See ei ole hüsteeria ega närviline enesehaletsus, see tunne on tühjus ja apaatia. See ei ole tuju, sageli on see haigus, nimeks depressioon. Hea, kui on raskel hetkel häid sõpru ja nõustaja, kes sellest august välja tõmbavad. Neilt tuleb julgeda ise abi küsida.
Minu kogemus on, et enne lähedase kaotusest ülesaamist tuleb mõned etapid läbida. Kõigepealt peab leidma inimesed, kellega rääkida, segadust ei tohi enda sees lasta kasvada. Tuleb analüüsida, elada tunded ja lein välja. Tuleb rahulikult leinata ja võtta julgus kokku ning minna matustele, siis ei ole pärast tunnet, et võib- olla see inimene tuleb veel tagasi. Ja lõpuks tuleb nii endale, aga eriti sellele lähedasele enesetapp andestada, talle peab andma andeks, et ta julges sellist asja teha ja et ta sulle haiget tegi. Tema vastutas oma elu eest ja see oli tema otsus. Sina ei saa aidata inimest, kes näiliselt abi ei vaja, sellele isegi ei vihja ega abi ei küsi.