olen oma elu esimeses tõsises ummikus. Objektiivselt võttes õnnelikku kooselu ca 10 aastat, mees hooliv, armastav ja ideaalne, ma ei leiaks kunagi paremat... aga mina ei ole ikka rahul. Meil ei ole enam millestki rääkida, ma ei taha temaga enam midagi koos teha, olen tüdinenud, meil ei ole enam koos lõbus, nagu vanasti. Hoolin temast ja austan teda, selle tõttu ei ole vähemalt füüsilist petmist olnud, aga mõtted sellel rajal käivad kogu aeg. Reaalselt petta siiski ei suuda, aga õnnelik ei ole ka sellises olukorras nagu praegu.
Ka meie ühised sõbrad-tuttavad on ära tüüdanud- tundub, nagu oleks kõiki nalju juba kuulnud, kõike nendega juba tehtud. Mina olen muutunud ja nemad on jäänud samale tasemele, nagu siis, kui läbi käima hakkasime. Ma vajan vaheldust ja oma mõtete sirgeksmõtlemist, tahan lõbusat ja vaheldusrikast elu, lihtsalt ringi möllata. Eks sarved jäid omal ajal maha jooksmata, sest kooselu alustatud üsna noorelt. Lihtsalt veidikeseks ära minna ei saa, sest esiteks ei ole kuhugi minna ja teiseks ei oodata mind ilmselt sel juhul ka enam tagasi...
Tulevikuperspektiivi silmas pidades on ta ideaalne inimene ja ainuke, kellega tahaks kogu elu koos olla ja pere rajada (praegu lapsi veel ei ole), aga praegu see suhe lihtsalt ahistab mind. Ma oleksin õnnelik, kui me oleksime tutvunud umbes 3 aasta pärast. Jah, ma tean, et rutiin tuleks ka järgmises ja ülejärgmises suhtes, aga kui ma ei suuda praegu rahul ja õnnelik olla, siis kas on mõtet seda jätkata? Ma ei tea, mida tegema peaksin...
Kas keegi on olnud sarnases olukorras ja mida teinud olete? Kas suhe on õnnestunud päästa või oleks õigem see siiski lõpetada?