Perekond
nunnaks loodud
ikka veel 17. detsember 2007, kl 11.20 |
Ei saa ise ka aru mis mul viga nüüd on.Iga asi ajab nutma.Rahvarohkesse kohta ei kisu kuna käest kinni kõndivad paarid ajavad masendusse.Juba 3 aastat sellest kui lastega üksi jäime.Tahaks lähedust ja kedagi kõrvale, kuid ei ole veel leidnud.Ei ole mul latt liiga kõrgel aga lihtsalt pole häid ja vallalisi omaealisi mehi.Internetist olen leidnud mõne jutututtava kuid ei midagi enamat.No igatahes olen väga kurb momendil.
öö 17. detsember 2007, kl 11.31 |
nonoo 17. detsember 2007, kl 12.15 |
3 aastat alles ja juba nunn? Ära nüüd ennast nii puntrasse ka mõtle! Tean, millest räägin, mul see kõik läbi tehtud. Olin lastega üksi pea 10 aastat. Oli küll raske ja vahel tohutu masendus surus hinges aga lapsed olid minu elu keskpunktiks. Laste tõttu ma omale uut armastustki ei lubanud, sest ma lihtsalt ei kujutanud ette ühtki võõrast meest oma kõrval minu lapsi kasvatamas. Rabasin mitmel kohal tööd teha, võtsime lastega igasuguseid tegemisi ette ja usu, olen õnnelik ema kuna suutsin oma poegadest kasvatada toredad ja tublid inimesed. Muide, kui poisid suureks said, tuli minu ellu uus armastus kah!
ülli 17. detsember 2007, kl 12.26 |
piff 17. detsember 2007, kl 12.46 |
ikka veel 17. detsember 2007, kl 13.00 |
Loomulikult need kes koos elavad arvavad et küll üksi oleks hea, kui üksi oled siis jälle vastupidi.Mul sõbranna pealtnäha õnneliklut koos ja vahepeal ütleb et küll sul veab teed mis tahad ei pea mehe ees jooksma.Aga tema ei saa tunda jälle seda kui oled kaua üksi olnud ja tunned õhtuti kui lapsed magavad täiskasvanuga.Vahek nii nii igatsen millegi kellegi üle...
poo 17. detsember 2007, kl 13.15 |
inge 17. detsember 2007, kl 13.42 |
fakt 18. detsember 2007, kl 21.37 |
to fakt 20. detsember 2007, kl 02.12 |
Nunn 22. jaanuar 2024, kl 19.13 |
Lisa postitus