Minu mees ootab justkui ema-lapse suhet. See on jube. Käitub nagu tujukas laps. Nõuab poputamist, aga on ise äärmiselt hoolimatu. Pinget on ülearugi.
Kusjuures ma abiellusin vastandiga, kes oli aastaid mu parim sõber, siis tuli armastus, siis abielu ja siis sossti, temal oli eesmärk saavutatud. Lasi lõdvaks. Ma ei liialda, see algas täpselt abiellumise päevast. Võib-olla ma olin kole pruut. Siis kogu hellus ja tähelepanu, mida ta aastate jooksul oli ilmutanud, korraga haihtus. Olid ainult tema vajadused.
Seksi ei ole, ma ei taha enam initsiatiivi ilmutada ja tema arust on kõik normaalne. Ta läheb järjest paksemaks. Viimasel ajal oli mul tunne, et ma seksin ta kõhuga. Kogu aeg pidi seda kuhugi tõstma või sättima, et riistale ligi saaks. Ise muutus voodis järjest passiivsemaks. Ei taha enam. Mina teda paksuks ei sööda. Ma teen tervislikke sööke. Ta ei liigu üldse ja sööb megalt saiakesi. Minu poolest elagu nende saiakestega, tõesti on ära tüüdanud.