minu üks väga hea sõber räägib seda juttu juba mitu kuud. ma ei tea mida ma saaksin teha, sest ma ju ei saa võtta ja adopteerida teda?
ma olen sadu tunde rääkinud teemal, et äkki ikka tasub oodata, äkki läheb paremaks, äkki leiab elu armastuse (ta elab üksi, naisi on küll jalaga segada, aga see pole see) ja siis läheb kõik heaks jne
ma ei suuda talle midagi anda ega pakkuda, seda kommi - miks ta ei peaks end tapma. sest ma ise ka ei tea, miks ta ei peaks end tapma.
jah ta on ilus ja humoorikas ning intelligentne, kuid tal elus ei vea. teate küll neid, kel elus veab, isegi kui neile peaks maja otsa kukkuma, nad saavad sellest ikka mingi kasu?!?
aga temal ei vea. isegi kui talle ei kuku maja otsa. no ei vea. mitte kunagi.
ta ei ole psühhoosis ega mingi nutta karjuv depressiivik. ta on täie mõistuse juures ning vägagi eneseirooniline. ta teeb oma elu üle nalja, ta ei hala ning ei mangu abi nagu mingid jobud foorumites, kes tahavad vaid tähelepanu.
ta põhjendab täiesti kenasti ära, MIKS ta elul ei ole mõtet ja ma saan aru ta põhjendustest, sest tõesti - tegelikult mitte kellegi elul ei olegi mõtet.
eriti imeb elu siis, kui sulle on jagatud viletsad kaardid (no pole mingeid rikkaid vanemaid jne) ning sa ei viitsi rügada, vere maitse suus...
ma saan tast aru. mul on lihtslat egoistlik kadedus, kui ta end tapab. ilmselt seepärast ma teda moosingi, et ta seda ei teeks, sest ta meeldib mulle. ma tahaks teda hoida siin MINU ENDA jaoks. ma ei mõtle tegelikult tema peale, kui ma ütlen, et ära tee seda.
sest kui ma nii ütlen, siis ma ju ei anna talle mingit õlekõrt, mis teda õnnelikumaks teeks. ma lihtsalt ise klammerdun ning loodan, et äkki ta ikka ei tee seda..