Tere,
Kirjutan vaid sellest, et neid emotsioone endast välja saada. Et oleks mingi tegevus , mis natukeseks tõmbaks tähelepanu. Mul oli väga oluline suhe, armastan seda inimest kogu südamest. Kuid sain teada temalt peale pikka järelpärimist, et tal pole minu vastu enam tundeid( sädet, tõmmet), et ta hoolib, kuid pigem nagu sõbrast. Ja, et tal on tekinud meie ühise tuttavaga vastastikune tõmme ja nad on omavahel olnud füüsilised. Ja ta tunneb vajadust selle järgi ja ei saa jätkata minuga suhet, kuna ei näe sellel mingit perpketiivi. Mina olen aga täiesti shokis, kuna meil on olnud viimasel ajal keerulised ajad( mõned kuud) aga arvasin, et see on suuresti tingitud ta depressioonist. Ja see on ju suhtes nii loomulik, et on tõusud ja mõõnad, see ei tähenda, et kaoks armastus. Sest alguses tundus kõik ideaalne ja ma siiamaani hoolimata meie probleemidest leian, et see mis ma tunnen tema suhtes on kindel ja tingimusteta ja seda ei muuda igapäeva elu tõusud ja mõõnad. Ja mulle tundis, et ka tema tundis seda õiget ja täieliku tunnet minuga, me isegi kihlusime, tema algatusel. Kuigi ma ise arvasin, et sellega on aega veel. Ma mõtlesin, enne väga põhjalikult järgi kui nõusoleku andsin, sest minu jaoks on sellised asjad püsivad ja seda ei saa teha hetkeemotsioonist. Ja ma palusin ka temal järele mõelda aga ta ütles, et on endas 100% kindel, et tahab oma elu minuga veeta. Tegime pikaajalisi plaane ja ma pühendasin ennast täielikult suhtele.
Tunnen ennast nüüd peale seda teadasaamist, olgugi, et aimasin halba nagu pind oleks jalge alt kadunud, sest usaldasin teda. Ja ma ei saa aru, kuidas saab olla nii, et kui on nii tugev tõmme ja vaimne side siis ühel hetkel seda lihtsalt pole. Mis on pikaajaliste suhete saladus?
Ma tunnen, et mu usaldust on rängalt kuritarvitatud ja tunnen, et ma ei suuda enam kedagi tõeliselt usaldada. Ma loodan, et see on ajutine. Lihtsalt nii valus on.. ja tundub uskumatu, et ta pole enam osa minu elust.