Käsil on väga valus lahkuminek. Koos sai oldud aastaid, kuid minu kallis kaasa on nüüdseks tüdinenud. Olen ikka üritanud suhet hoida, aga üksi hoida ei õnnestu ja nüüd on see siis käes. Tunnen end nagu surnuna, igal hommikul üles ärgates ei suuda ma mõista, miks ma üldse olemas olen. Liigun ringi mingis oma ähmases maailmas, lähen automaatselt tööle ja tulen samamoodi õhtul koju. Vahel mõtlen, et ma olen siiski veel üsna noor ja kena, võiks suhelda teiste meestega, kuid mitte keegi ei huvita, ei tunne isegi mingit tahtmist kellegagi kohtuda. Vahel vaatan huvi pärast meeste tutvumiskuulutusi ja sealne tekst on masendavalt madalalaubaline. Kui kaua selle läbielanud inimestel on läinud aega, et suudaks jälle vastassoost ja maailmast natukenegi rõõmu tunda?

Sama siin...minul esimene päev laiali minemisest....ja tunnid nii venivad, täna tundub et on maailma kõige pikem päev, ootan et päev saaks läbi, aga öö on kõige hullem ja siis hakkab õudus otsast peale, selline tunne on et see on kestnud terve igavik...nii valus on, süda peksab sees, vaatan aknast pidevalt välja nagu ootaks kedagi...tahan sellest valutundest lahti saada...

kullake, see on normaalne. alguse asi. oota ja põe nüüd pisut ja küll hakkab elu jälle huvi pakkuma. ole praegu enda vastu hea, hellita end, söö head-paremat, vaata filme, kuula muusikat. elu läheb edasi, lihtsalt üks inimene otsustas mitte tahata Sinuga oma aeg a veeta, oled väärt inimest, kes seda väga tahab. oota, ta tuleb.

Jah ma nõustun oh iga, lase ajal minna. Kõik on selle läbi teinud ja eluga vaikselt edasi läinud. Mõtle nii pole ma esimene ega viimane.
Läheb aega aga sa vead rautselt välja.

aeg paneb ise asjad paika;kellel varem;kellel hiljem

Mõnel võtab ülesaamine päevi, teisel jälle aastaid. Üldiselt peaks nii poole aastaga suurem valu kaduma, kuid mingi osa sinust võibki ``surnuks`` jääda.

Ilmselt on selle lahkuminekuga mind nüüd ka alaväärsuskompleks tabanud, mõtlen, et olen juba piisavalt vana (32) uue kaaslase leidmiseks ja ükski normaalne mees ei ole enam vaba ja kes on, ei taha tõenäoliselt just mind. Tunnen, et ei ole mitte millegi poolest silmapaistev meeste jaoks, töötan naiste kollektiivis, väljas ei käi, sõbrannadel kõigil oma pered juba ammu ja minul nüüd korraga enam ei ole. Andke mulle andeks mu hala, hetkel ei ole ratsionaalne mõtlemine just mu tugevaim külg.

Stop! Vaata, kuidas sa endast ja kõigest mõtled. Kui sa ei armasta iseennast, siis ei armasta sind ka keegi teine ja siis jäädki üksi. Leia elus ja asjades ikka positiivset mitte negatiivset. Sest negatiivne tõmbab veel omakorda sarnast ligi ja seega satud veel suuremasse masendusse.

Mul läks kolm aastat enne kui ma üldse suutsin meestega suhelda, mitte kedagi ei tahnud näha. Paar suhet hiljem on selge, et rohkem ei taha mehi oma koju, tahan stabiilset, rahulikku ja vaikset elu, mehed midagi sellist ei paku.

Mul 2a möödunud lahkuminekust, kuid ikka pole suutnud üle saada ega edasi liikuda.. Ikka unistan Temast. Olen küll püüdnud uusi tutvusi leida, kuid keegi ei köida mind selliselt. Päevad lihtsalt mööduvad kuidagimoodi.. Kuid loodan, et sul läheb kiiremini.

Mõtlen sarnaselt kasssiga...endal ka aastaid 30+....kuid minul teeb raskemaks see, et mees võttis ühe lapse endaga....jõudu teile kõigile ja mulle endale ka.

olen otsinud 5a endale kaaslast ja nüüd lõpuks leidsin endale ideaalse kaaslase. Tean kui raske see on ja kui palju mõtetuid mehi liigub ringi.Jõudu teile ja küll te leiate ,olge kannatlikud.

Sama asi läbi elatud aasta alguses, ootamatu lahkuminek pikaajalisest suhtest, mõlemad 30-ndates.
Kuidas endal oli kulg:
1. kuu - iga päev ainult nutmine, tunne nagu surnul, miski ei huvita ega taha midagi teha, ainult tööle-koju kuidagimoodi. Aeg-ajalt nii suur deperkas, et eluisu pole

2. kuu-hakkad natuke vähem nutma ja väljas söömas-tänaval ringi käes vaatama, et millised teised mehed ümberringi eksisteerivad, paned konto tutvumisportaali.Sõbrannad ja sugulased üritavad tegevsi pakkuda ja pakuvad õlga, mille najal nutta.

3. kuu- hakkad tasapisi kohtingukutseid vastu võtma (et mitte õhtuti üksi olla ja enesehaletsusse langeda ja taastada eneseväärikuse tunne, et teiste meeste silmis oled ikkagi atraktiivne), samal päeval mitu kohtingut.

4-5.kuu = Uue armastuse leidmine:) Jumala hea, et vanast mehest lahti sai:)
Niikaua läkski aega, et taas elust, iseendast ja vastassoost rõõmu tunda.

"Tunnen, et ei ole mitte millegi poolest silmapaistev meeste jaoks, töötan naiste kollektiivis, väljas ei käi, "

Peadki end ise silmapaistvamaks tegema- juuksur, kosmeetik,uus garderoob + rohkem väljas liikuma, et sind märgataks. Palu mõnel sõbrannal sinuga koos välja tulla , võta kõik üritustekutsed vastu-sünnad, seminarid, banketid, mida iganes. Mida rohkem rahva seas liigud, seda kiiremini uue armastuse leiad. Mitte mingil juhul ära tõmbu oma kookonisse ega koduseinte vahele!

Jah eks igaühe jaoks ole omad meetodid, kõigi nõuanded on mõnes mõttes õiged. Ise arvan, et see periood tuleb läbi põdeda ja plussid on, et selle kaudu õpid ise ka ennast paremini tundma.
Minu lahkuminekust on samuti möödas 2 aastat. Algus oli ikka väga raske ja masendav ja kui aus olla, siis siiani kurvastan teinekord. Uut kaaslast veel leidnud ei ole ja pole ka otsinud. Usun, et elu viib ise kokku selle õigega ja kuna omaette olemine ja iseenda aja sisustamine ei ole minu jaoks probleem, siis ma ka ei põe sellepärast.
Kellegil oli hea soovitus siin, et kui vähegi rahakott võimaldab, siis mine juuksurisse, osta mõni uus ilus riideese, katseta uutmoodi meiki, veeda aega sõbrannade seltsis. See küll ei pruugi leevendada seda kõige suuremat valu, aga samas paneb kindlasti aja kiiremini käima ja aeg ongi lahendus

Algus ongi raske.
Mina pärast eksist lahku minekut rääkisin tõsimeeli, et ei hakka enam kunagi kedagi teist armastama.
Esimene aasta olid mõtted ikka minevikus kinni, siis hakkas tasapisi paremaks minema. Nüüd mõtlen tagant järele, kuidas ma üldse toona niimoodi rääkida ja mõelda sain.

Kindlasti ära kapseldu ja ürita seda üksi üle elada. Suhtle sõpradega, räägi oma emotsioonid välja, ära arva, et pead teiste ees vaid head nägu tegema. Sinust saadakse aru.

Mina täitsin äkki tühjaksjäänud õhtupoolikud trenniga. Rassisin ennast jõusaalis ja jooksurajal nii tühjaks, et õhtul tuli uni kiiresti ja masendavaid mõtteid polnud aega mõelda.
Järgmisena põrutasin reisile kahe hea sõbraga, keskkonnavahetus mõjus hästi. Seal olles tundus see üksikuks jäämine ja kaaslase kõrvalt kadumine kauge ja argise murena, millega ei pidanud pead vaevama.
3-4 kuud hiljem hakkasin märkama üksi elamise võlusid ja nii see elu tasapisi joonde läks.
Kaks aastat hiljem leidsin uue kaaslase.

aga kas suhtlete oma eksidega ikka edasi, kas tuli peale klahkuminekut eksiga edasi suhtlemine kasuks või tuleks igasugune suhtlemine ära lõpetada.

minu kogemus ütleb, et suhtlemine toob ainult halba, alguses vähemalt, eriti kui üks on väga haiget saanud, meestel on kombeks sel juhul lohutaja osas olla ehk kenasti endale nö juhuslikke vahekordi tekitada Sinuga. ja Sina elad üha rohkem üle ja ei saa teisi oma hinge lasta.

sõltub mehest ja mis asjaoludel on lahku mindud, endise abikaasaga ma peale lahutust ei suhtle, ei suuda. Hilisema elukaaslasega (koos olime 4 aastat) suhtlen jätkuvalt, kuigi harva, kui Eestisse juhtub tulema siis öömaja saab ka minu juures. Normaalne aus inimene ja miks mitte suhelda, ega me tülli ei olegi temaga kunagi läinud, elu lihtsalt viis laiali.

sama teema, samad tunded. mina jõudisin lõpuks arsti juurde, päris karm apteegist saadud kokteil oli kaks kuud sees. kuid see koteil oli iga kell parem sellest meeletust ahastusest. Nüüd on möödas viis kuud, koteili ei ole enam vaja. Erilist rõõmu ka ei ole, meestekuulutused on igavad ja sõbrad tahavad lõpuks ikka küsida, et mis siis juhtus. Minu enda pea on selgemaks saanud, kavatsen vahetada elukohta ja suurel määral kõike, mis minu elus toimub. Ma olen palju julgem, ma näen iseennast enda maailmas ja tahan enda eest vastutada. vanust on 30 ja täna ei soovi uut suhet, kohtamas ei käi..

Minul lahkuminekust möödas 5kuud. Esimesed 2kuud oli masendav, nutsin, jõin alkoholi, võtsin Xanaksit, magada ei saanud, seltskonda minna ei soovinud. Jooksin, kõndisin, sõitsin rattaga... et veidigi mõtteid eemale saada. Kolmas kuu ma enam alkoholi ja Xanaksiga end ei rahustanud, hakkasin ka magada juba suutma, seltskonda ma ikka veel ei ihanud. Neljas kuu ma eksile enam nii palju ei mõelnud ja lootsin, et olen ehk asjast ülesaamas, panin kuulutuse suhtlusportaali. Suhtlusportaal on naljakas ja hea meelelahutaja ja suhteid ei pea sõlmima. Viimasel kuul olen kohtunud 3me inimesega, kes oleksid või sooviksid kõik pikemat suhet. Esmapilgul ühega neist ma isegi tundsin, et tema oleks küll hea ja huvitav jne inimene, kellega koos oleks tore olla. Andsin võimaluse, eelkõige endale siis, olime pidevalt koos umbes 10 päeva ja ma ikkagi tundsin, et kuigi kõik on super, ei ole ma kindel kas ma seda ikka tahan, eks tuli meelde ja mõned vanad asjad... need ei teinud küll haiget, aga siiski ma võrdlesin neid... ja peale avastust, et ma seda teen, teadsin ka seda, et ei ole veel õige aeg. Ma olen lahkumineku valust üle saanud, aga ma ei taha enda lähedale kedagi lasta, ma ei soovi üksi olla, aga peret luua ka ei soovi ja armuke olla ammugi ei soovi. Ma soovin olla sõprade lähedal ja naerda ja lõbutseda koos sõbrannade ja sõpradega, aga ilmselt on minus üks koht, mis ei sula veel ilusate sõnade ees, et ma lasen end kohelda lillena ja naudin seda täiega, aga vastu ma lill olla ei soovi.
Aga mida ma veel tegin, et lasta endal olla, tulin töölt ära ja uut kohta ka ei otsi(saan majanduslikult hakkama), ostsin maale väikese nukumaja, remondin müttan aias, jalutan metsas, kütan pliiti, küpsetan ja kokkan, küpsetan leiba... mul on nii palju tegevust ja hea olla iseendaga, mul pole iial varem sellist aega ainult iseendale olnud. Kui soovin, siis lihtsalt loen terve päeva, või vaatan ööseti tähti või taevast või loojanguid või päikesetõuse, mul pole kuhugi kiiret ega vaja aega planeerida. Ja ainus mille planeerisin on üks reis, kuhu nüüd lähen lausa 3meks nädalaks. See on nüüd hea võimalus ka oma tekkinud suhet kaaluda, et kas ma ikka tahan uut peret või mitte, ehk tahan ikkagi veel minuenese aega.
See on kõik nii keeruline, aga ennast peab kuulama ja endale peab aega andma.

Aasta juba lahus ja endiselt raske...ei suuda kedagi enam armastama hakata selline tunne kogu aeg ja tunnen ennast üksi olles kõige paremini. Uusi sõprussuhteid naistega pole ka võimeline looma ja sebimine ei tule ka enam välja rääkimata flirtimisest. Aga kindlasti on parem exiga mitte suhelda enam ja mitte kokku saada.Minul ex vahest facebookis otsib kontakti aga ei midagi enamat.Paar kuud teda mul facebookis pold ja ma hakkasin ennast juba hästi tundma kuna ma ei teadnud temast midagi aga siis lisas ta mind tagasi ja ma võtsin sõbrakutse vastu mis oli viga. Sisimas on mul terve see aasta lootus, et ehk muutub kõik endiseks jälle ja me jälle paar aga ennem kui sellest lootusest lahti ei saa, siis polegi võimaline uusi suhteid looma.

moodsad suhted võikski vaid näoraamatu tasemele jääda, suhtlus, flirt ja isegi seks oleks üle interneti palju lihtsamad, kui näost-näkku kohtudes. ei mingeid ebameeldivaid lõhnasi ega iseloomujooni, ainult ilus värviline pilt arvutiekraanils ja paar rida teksti :)

Argpüks oled!

veidi üle aasta lahkuminekust (ise lõpetasin selle suhte= üksinduse üle vinguda poleks nagu õigust). elu on võimalik. uusi suhteid pole loonud, isegi üheöösuhteid mitte. nüüd tahaks reisima minna, siis on vähemasti ümbrus uus ja põnev. üksi reisimist enam ei pelga ka.

Lahkuminekust on 5 aastat, siiani ei taha kedagi enda kõrvale. Miks mitte nautida vabadust?

Huvitav oleks teada kas teemaalgataja on peale kolme aastat endale kedagi ka leidnud ja eluga edasi läinud :D

Lahku läinud juba 7 aastat tagasi, nüüd võin alles öelda, et ei ole piinavalt valus, tema nägemine ei too pisaraid silma ja suudan tema uuele õnnele rõõmsalt kaasa elada. Alles nüüd peale seitset aastat on mu süda piisavalt taas puhas ja vaba, et olla taas õnnelik ja jagada oma õnne kellegi samasugusega. Vahepealsed tutvused ja läbikäimised olid vaid lohutussuhted ja tõelisi minupoolseid tundeid ei suutnud aretada ning sellisteks üleminekusuheteks need jäidki. Tahaks teid üksijäänuid kõiki lohutada, see raske aeg läheb üle ja tuleb aeg, kus te õnnelikena vaatate oma purunenud suhtele vaid peale mõttega - no mida ma selles mehes (või naises) üldse leidsin? Ausalt muuseas!

Ma juba ootan seda tunnet, kui saaksin olla ükskõikne ja vaadata sellele peale nii, et: Issand miks ma halasin? Ise olen vaid 1 kuu olnud lahus, olime koos 4,5 aastat, temal olevat keegi uus silmapiiril ja ma ise torgin ja tahan teada, et mis nad koos teevad ja kas too teine on ka parem. Mu iseloom on nii halb, ma ei suuda lahti lasta sellest kehvast suhtest, kus mina panustasin kõik, aga tema nii vähe. Ma sattusin temast sõltuvusse natuke, et ta oli koguaeg olemas ja aitas ja oli ka kindlustatud. Ma teadsin, et ta armastab mind igavesti ja leppisin sellega, et saan temaga kõndida koos ühist rada. Nüüd on tal minust ükskõik, kirjutan talle meili, kus ütleb mulle, et meie ühised pildid ja asjad on tal kõik alles ja ta ei tee nendega midagi halba. Aga miks? Sul on ju uus olemas, miks sa hoiad neid asju alles? Samas ütleb, et hilja juba midagi teha, elu läheb edasi. Nii ükskõikne siis 4 aastat armastust vs 2 nädalat joomist ja naisi. Kuidas üks mees saab nii teha. Mu süda valutab iga päev ja ei suuda keskenduda, keegi peaks mu maa peale tooma..