selgituseks:kui mina olin vaba ja tema oli mulle kinnitanud et on vaba ja meie vahel oli meeletu keemia ja meeldimine-armumine,miks me ei võinud veeta ööd koos,oli ju jutt et kohtume ja meeldime tteineteisele...ma ei teadnud ja olin tõesti loll,et uskusin ja usaldasin teda hingepõhjani,armastusest pime..kuna tema kinnitused olid just need,et kuna olen eelnevalt nii palju haiget saanud,et tema ei tee seda iial...
tean et tundub et olen täiesti loll,et kuidas võib 4kuune suhe tunduda selline traagika-aga just sellepärast et ma ei ole kogenud kunagi sellist suurt kiindumust,usaldust,armastust mitte kellegi suhtes-isegi mitte oma 6a suhtes..aga samas ei ole tõesti mitte kunagi nii palju kannatanud..
mul on tõsised unehäired..olin vahepeal 5 ööd magamata,kuni minestasin, nüüd neid minestushooge olnud korduvalt-jah mul on kahju oma lapsest,kes nägi mu pisaraid oma jubeda isa ees kes mind rämpsuna kohtles ja ka nüüd näeb mind kannatamas,üritan küll mitte tema ees nutta ja naeratada ,aga olen seest tühi ja katki ja see on raske...
arst kirjutas mulle antidepressandid ja ka kerged rahustid,aga need ei mõju, ema andis mõned unerohud isegi need ei pane mind magama, kui minestasin linnas kutsuti kiirabi, mul on ärevuse-paanika häire ja öeldi et nii suur üleväsimus et ei oskagi enam magada..
viimane kord suutsin nädalam itte talle vastata ja ignoreerida,kuni hakkas ähvardama smsides et kui ma ei vasta siis tuleb ukse taha ja enne ei lahku kuni avan ukse,olin sunnitud kõne vastu võtma,et ma teda ainult ei näeks-tema nägemine on suurim piin,sest südames armastan teda siiani, peale tema valesid ja petmisi-ma ei ole andestanud ja ei tea kas seda juhtubki,aga armastan endiselt inimest,kes mind reetis,alandas,pettis...samas mingi naiivne pool minust üritab teda mõista et ehk tõesti ei suutnud ta vanat suhet lõpetada ja soovis minuga jääda-aga tegi need teod valesti ja ehk ta tõesti kahetseb ,aga teine pool minust kahtleb et äkki ta on tõesti ära kasutaja, platooniline valetaja, egoist..armastus on tõesti pime..
ma isegi ei eta miks siia kirjutasin,tundub enamustele nalja asi et 4kuune suhe võib inimensele nii mõjuda-aga mõjus...
ja ma ei ole ühest suhtest teise hüppaja- esimene pikk suhe oli kui olin 17-22, siis olin aasta vaba kuni kohtusin lapse isaga kellega olin 2a koos,peale seda olin 11 kuud üksi olnud,kuni kohtusin teda..
valus on sellepärast et kardan ja tean ,et mehed ei aksepteeri kergelt üksikemasid ja nii on raskem kedagi enda kõrvale leida..ja kas on patt teahta leida enda kõrvale keegi,kes minust hoolib,lähedust pakub,kes ütleb hellitavaid sõnu ,on lapsele eeskujuks..ma ei räägi seksist-räägin lähedusest mida iga naine vajab ja armastusest..
vabandust et paljudele inimestele mu kiri nii negatiivselt mõjus ja minu sõimamine rahulolu pakkus,see ei olnud mu eesmärk..lihtsalt..raske on