Appi, mida ma õigustan, kui ma reaalselt suhtusin temasse hästi.
Ei öelnud ma iial midagi halvasti, ei mingeid märkusi - mulle ei tulnud see pähegi.
Mida ma pean õigustama, kui mina olin see, kes KOHUSETUNDLIKULT "sõbrannale" allus ja kasulik oli.
Mina olin ju see, keda ära kasutati ja siis lalaga p-sse anti, kui enam vaja ei olnud.
Milles mu viga sinu arust oli? Kas oleksin pidanud talle aina meelde tuletama, et on mehelikult inetu. Või milles asi ?
Suhtlesime ja mulle ei tulnud pähegi näiteks ta välimust mõnitada. Oleks pidanud su arust või ? Et kuna ma teda iial ei kritiseerinud, siis olen nagu paha või ?
Närvidele käisidki tema märkused minu kohta. Näiteks käisin õhtuti üksi baaris. Nähvas mulle " käid baaris nagu tööl".
Olin väga solvunud, sest TA ISE käis ka varem iga päev baaris üksinda ja mulle ei tulnud pähegi talle nähvata.
Sa ilmselt ei saanud midagi aru, et mulle kraesse kargasid.
Kui ta käitus imelikult, siis mulle ei tulnud pähegi märkusi teha, kust ma võtan sellise õiguse.
Mul ei olnud SISEMIST VAJADUST kritiseerida inimest, kellega suhtlen. Mis õigustamisest sa räägid, ajuvaba jutt sul ikka.
Mind pigem jahmatasid selle naise halvustavad märkused.
Aga mingeid märkusi vastu öelda ei olnud mu loomuses, ma ei tahtnudki midagi öelda.
Inimesed on pärit eri kodudest, saanud eri kasvatuse.
Teda õpetati, et talla nõrgemad jalge alla.
Mind aga õpetati ise tallaalune olema ja teisi paremaks pidama.