VS:"Feminism - pol naiste ja meeste võrdseid õigusi taotlev naisliikumine, med naiselike tunnuste esinemine mehel. Feminist- pol feminismi pooldaja, naisliikumisest osavõtja."
Naisliikumisest osavõtjaid, feministlike ideede eest aktiivseid võitlejaid meie maal on vähe. Poliitilisi põhjusi võitluseks õieti polegi. Haridus on kõigile kättesaadav (sõltub inimese võimetest ja võimalustest, mitte soost). Üldiselt on naistel vastavate eelduste olemasolul kättesaadavad ka kõikvõimalikud töökohad. Need ametid, mis meditsiinilistel põhjustel naistele sobimatuiks loetakse, moodustavad väikse osa ja ega nende nimel võitlejaid polegi (mõni üksik erand ehk).
Tähelepanu väärib sama töö ja panuse eest kohatine erinev tasustamine. Aga eks siin ole ebavõrdsust ka meeste seas. See sõltub pigem enda "müümise" oskustest.
Enamik feministe Eestis liigitub feministlike ideede pooldajaiks ja see ei tähenda aktiivset tegevust, rääkimata võitlusest. Poliitikast on asi kaugenenud ning seostub rohkem pere ja koduga. Kui mees pole võimeline peret ülal pidama (seda mitte halvustavas või luuserlikus tähenduses, vaid üldist reaalset majanduslikku olukorda silmas pidades), on igati loogiline, et mõlemad rahateenijad osalevad ka kodustes toimetustes. Kuidas nad oma toimetusi jagavad, on nende isiklik asi. Ometi on tänapäevalgi mehi/naisi, kelle arusaamades on tooniandev minevikukaja, mil kodused naised kodus enamiku ära tegid ja meeste osaks jäid (kui jäid) füüsilist jõudu enam nõudvad tegevused (puude lõhkumine nt). Elades korteris, kus niiöelda meestetöid õieti polegi, leiab osa mehi, et tööst vabal ajal võivad nad õlut juues telekat vahtida, sõpradega aega viita ning kodu korrashoiu, puhaste riiete, söögi, lastekasvatuse ja muu eest peab naine vastutama. Tõele au andes tuleb siiski tunnistada, et enamus mehi on teistsugused. On suur vahe, kui mees laiskusest osaleb koduses töödes vähe, võrreldes mehega, kelle meelest see ongi naise kohus, mis siis, et naiselgi pikk tööpäev seljataga ning vb isegi teenib rohkem kui tema. Laiskus pole kiiduväärt omadus, kuid igal juhul on see etem kui kindel veendumus mehe õigustest kodus kõik naise teha jätta. Just sellised ja muud taolised arusaamad on feministlikke ideid pooldavate naiste ja meeste jaoks probleemid, mis ei lase feminismil ajalukku jääda.
Kummaline, kui erinevalt feminismist aru saadakse ning millistena feministe endale ette kujutatakse. Mõne jaoks on see räige sõimusõna, millega lajatades saab erilist sadistlikku rahulolu tunda. Mõni kardab selle tiitli kandjaks saamist. Üldiselt näib, et väga paljude jaoks on sel sõnal halvustav külg. Aga miks? Millised isiklikud kogemused, läbielamised on pannud nii tundma?
Olles tavaline inimene, kelles feminist pead tõstab vaid mõne vanema generatsiooni esindajaga suheldes või foorumist kivistunud seisukohti lugedes, ei karda ma end feministiks pidada, sest pooldan igasuguseid inimõigusi ning ei salli kellegi üleolevat võimutsemist kelle tahes suhtes.