totutaja,
mina olen oma panuse eesti iibesse andnud ja eesti mehega. 18-selt sünnitamine tundus täiesti loomulik, kuna abikaasa soovis väga seda ja omas normaalset sissetulekut. jah, ka välismaa mees soovis ühist last, aga ei tahtnud end temaga lõpuni siduda.
aga 20-selt ongi õige aeg maailma ja iseennast avastada, seigelda ja sarvi maha joosta. millal siis seda veel teha? kas 4-kümbiselt mehe ja laste kõrvalt?:p
arenenud maades peetaksegi loomulikuks, et pere luuakse kuskil 3-kümbiselt. või peaks sinu meelest vaestest aasia riikidest eeskuju võtma, kus juba alaealised sünnitavad, terve elu raisatakse orjamisele ja elu nautimisest, karjäärist ja haridusest ei osata undki näha.
minu tutvusringkonna noored naised hetkel küll uhkete autode ja rahas suplemisega silma ei paista. sõidavad vanade pannidega ja ootavad palgapäeva. ainult üks sõbranna oli mul kunagi, kes sai endale üht-teist lubada- hunnikus kuldehteid, karusnahku ja kallist kosmeetikat, uus auto ja välireisid. selle kõik maksis kinni üks soome sugumürsk, kes mõne korra kuus end eestis rahuldamas käis.
see sõbranna tõttas muide peale ülikooli lõpetamist kohe eesti iivet tõstma, kuna leidis vana eesti ärimehe, kes suutis lapsele turvalise tuleviku tagada. selline on reaalsus...
kuna sul endal lapsi pole ega ka aimu uue maailmakodanikuga kaasnevatest kuludest/muredest, pole mõtet süüdistada laiskuses noori naisi, kes vastutustundetult ei sigi. kõige suurem lollus on süüdimatult paljuneda, olemata emaksolemiseks sotsiaalselt ja materiaalselt valmis.
kas sa ise tõttaksid rasestuma, kui poleks kõrval toetavat, armastavat abikaasat ja olemas tasuvat tööd, mis ka peale lapse sündi sissetuleku garanteeriks?
kuidas sulle töötu üksikema roll sobiks?