loe ja ära vaidle :)
Alustasin kuidagi sujuvalt. Lihtsalt kõik sõbrad tõmbasid. Suits, tavaline suits siis, tuli varem. Ja alkohol. No sellest poleks kuigipalju rääkidagi, kuid jah, see on osa minu elust, nüüdseks minevik. Ma mitte kunagi ei teeks enam seda, ei suitsetaks kanepit.
Nii lihtne oli tegelikult alustada, palju lihtsam, kui lõpetada. Lihtsalt võtad ja hakkad tõmbama. Aga maha jätta... ei, mul ei olnud füüsilist sõltuvust, seda ju ei teki nii, aga emotsionaalne sõltuvus kanepisuitsetamisest oli küll tugev. Ja muidugi võõrutusnähud kui neid nii saab nimetada.
Ma poleks vist aru saanudki, et midagi valesti on. See on täiesti ime isegi, et ma lõpetasin. Kõik mu sõbrad tõmbavad siiamaani edasi, rahulikult.
Kanep on ju nii ohutu. Miks mitte?
Kanep - see on nagu... petersell või midagi. Noh, aga põhiline oli see, et kanep on legaalne, jah, Hollandis, aga ikkagi legaalne. See oli väga võimas argument. No kas ta oleks legaalne, kui ta oleks nii ohtlik? No kindlasti mitte, eks?
Selle peale ma ei tulnudki, et alkohol on ka legaalne ja mitte ainult Hollandis. Palju asju on legaalsed, aga ikka kahjulikud. Jah, alkohol ei olnud isegi nii ohutu minu arvates. Pigem ma ikka alati mõtlesin, et ma vähemalt ei joo, et kanep on palju normaalsem. Selles mõttes ka, et keegi ei saanud eriti midagi aru. Aga no eks ma ikka jõun ka ja suitsetasin kanepit. Kusjuures viimane isegi soodustas esimest. Nüüd ma saan aru, et mõju oli isegi topelt kahjulik.
Kusjuures ma kaifisin seda, et kanep tõstis mind nagu kõigist teistest kõrgemale. Kõik enesehinnanguprobleemid, mis olid olnud enne, samuti suhtlemisraskused, need kõik olid läinud. Mul oli peas tuhandeid mõtteid ja ideid, ma ise arvasin, et nende eest saaks miljoneid, kui need teoks teha.
Kusjuures ma siiamaani ei tea, võib-olla olidki nii head ideed. See on kusjuures tüüpiline, et mingi hetk reaalsustaju täiesti hägustus. Ses suhtes, et tagantjärele mõeldes ma ei ole enam üldse kindel, et asjad, mida kuulsin või nägin, olid kõik päriselt. Täiesti vabalt võisid olla ka luulud, seda enam, et nägin tol ajal sageli igasuguseid kujutluspilte, mis olid iseenesest nii reaalsed, nagu istuks kinos ja vaataks uut 3d-filmi.
Rohi, kanep on rohi, eks. Ta kasvab, nagu mingi... aiasaadus või midagi. Ma olin täiesti veendunud, et ta sama kahjutu, kui till või porgand. Kui kasvab, siis on tarbimiseks loodud ja palju kasulikum näiteks kui suits. Pealegi ei jätnud ta mingit haisu külge, ei teinud sõrmi kollaseks jne. Täiesti puhas looduslik kraam. Pluss ma ju ei süstinud ega midagi, eks.
Kusjuures kärbseseened ka kasvavad, tegelikult.
Ega tegelt suurt või isegi mingit vahet pole, mida ma mõtlesin. Tõmbamine polnud mul mingi läboimõeldud otsus, et kaalun plusse ja miinuseid ja siis otsustan, ei. See oli nii, et tõmbad esimese suitsu, see meeldib sulle ja siis jäädki tõmbama. Kõik see filosoofia tuleb hiljem. See on nagu omaette religioon, kuhu astud ja mille omaks võtad.
Kui oled kanepisuitsetaja, siis ongi ainus võimalus kanepit kiita. Vahet pole, mida keegi teine räägiks kahjulikkusest, see oleks umbes sama, mis rääkida usklikule, et Jumalat pole, tema ikka usub. Ja veendunult usub, sest ta ise KOGEB, et nii on.
Tõesti noh, mida võiks öelda mingi inimene, ke sise ei tõmba, mida ta sellest teab. Seega ei tasunudki kuulata, tasus uskuda ennast. Pealegi kanep tõstab enesehinnagut tohutult. Tekib tunne, et sa oled nii üle ja siis mõtlekui see mulle nii palju kasu toob, siis ma niikuinii ei loobu. Pluss mõtled, et see on kõik jama, mida räägitakse, selleks, et mina ei saaks end hästi tunda. Või umbes nii.
Nii on, et sa tõmbad, sest tahad tõmmata. See on täpselt nii lihtne. See on sinu elu, sinu religioon, sinu maailm, mis annab sulle nagu kõigi teiste ees trumbi.
Mis juhtus, et ma lõpetasin?
Kusjuures ei olegi nii, et nagu juhtus, aga kanep vaikselt hakkas mõjuma ikka päris karmilt. Kusjuures nii vaikselt, et sellest on ikka väga raske aru saada endal ja teistel ka.
Mingil hetkel hakkasid tekkima paanikahäired. See on täiesti imelik, sest tavaliselt kanepisuitsetajatel neid vist pole. Ma ei ole kuulnud, et ühelgi mu sõbral oleks. Mul läks see asi väga imelikuks.
Täiesti x-hetkel sain aru, et midagi on pekkis. Mu emotsioonid ja see, kuidas ma tajusin asju enda ümber, oli totaalselt pekkis. See on täiesti kohutav, seda on isegi raske kirjeldada.
Võib-olla see, et tavaliselt, kui on mingi jama, siis see on nagu kuidagi seotud välisega või see on siis seotud ainult tervisega, ainult kehaga, aga ma olin nagu seest segamini. Ma üldse ei suutnud tunda ega mõelda enam nagu normaalne inimene.
Rõve on see ka, et kuna ma kogu aeg olin nii äss enda arvates, et ei viitsind nagu laskudagi teiste tasemele, siis nüüd on täiega nagu imelik endal tunnistada, et ma olen pekkis. Keegi ei saa isegi aru sellest, mis minuga toimub.
Ütleme nii, et ma olen praegu sellises seisus, kus mul on tugevad paanikahood, et need segavad täiesti elu. Pluss mu emotsioonid on nii paigast ära, et ma naeran ja nutan täiesti lampi koha peal. Minu emotsioonid ei klapi olukordadega. Paanika tekib vahepeal nii hull, et mul on lihtsalt hirm, et süda jääb seisma, see täiega taob nagu.
Ma olen lihtsalt aja maha võtnud, sest hetkel ma ei suuda ei õppida ega töötada. Lihtsalt nagu mingi hetk on kõik okei ja siis hakkab see selline tramburai, et ma ei oska seda seletadagi.
Täiega hea on see, kui saab sellest kellelegi rääkida. Raske on see, et ma ise tunnen, et inimesed ei usu mind, aga siiski on hea rääkida. Hakkab lihtsalt kergem.
Samas ma ei kahetse midagi. Ikkagi kogemus, ma usun, et see ikka taastub, mälu ja kõik. Kusjuures on küll, et ma lihtsalt ei mäleta üldse teatud asju. Poolteist aastat tõmbasin kanepit järjest ja mingi aasta pärast juba olid mingid tüübid, keda ma üldse ei mäletanud. Nüüd ma mõtlen küll, et täiesti imelik, nad olid veits jahmund vist. Mul oli tookord savi, mõtlesin, et see on normaalne, et mind teatakse, et ma ei peagi kõiki teadma.
Selliseid n-ö valgeid hetki on veel, kuigi tegelt oli tüüpiline see, et ma lihtsalt ei mäletanud ja vahel siiamaani ei mäleta oma eelmist lauset või midagi, mida ma just tegin. See on nagu täiega tüüpiline tõesti.
Tegelt see peaks kõik taastuma küll, ma väga loodan, aga kusjuures seda ma enam üldse ei arva, et kanep kahjutu on. Ma tean jumala kindlalt, et ta pole. Lihtsalt ta on täiega salakaval.
Noorte hääl