Olen noor 22-aastane neiu. Lõpetan kohe bakalaureuse õppe ning olen ristteel. Peas on täielik segadus,sest ma ei tea, mida elult tahan.

Tunnen end veidi läbikukkununa, sest pole leidnud erialast tööd ja tunnen,et mind ei huvitagi see enam. Isa tagus suured rahad haridusse ja ma lihtsalt passin nüüd ja teen mingit suvakat tööd. Tunnen pidevalt,et pean olema "tegija" ja pean kuhugi jõudma aga lihtsalt motivatsiooni ja aimu pole.

Poissõber ütleb,et ma ei mõtleks nii palju ja kulgeks eluga ühes rütmis. "Küll asjad paika loksuvad", ütleb ta alati. Mina aga tunnen,et ma ei tea, mis on see asi,millega ma peaksin tulevikus omale palka teenima ja millest elatuma.

Ma tunnen hoopiski vajadust vaimselt areneda ja lihtsal "olla". Tahan lihtsalt olla niisama ja tegeleda asjadega ,mis mind huvitavad. TAHAN LAISELDA NOH! Kahjuks kapitalistlikus ühiskonnas peetakse selliste vaadetega inimesi veidi "opakates" ning ma tean ju isegi,et puukallistamise ja aasa peal kalpsamisega elatist ei teeni.

Tunnen viha selle ühiskonna surve vastu. "Pead keegi tingimata olema"- siis sa oled täisväärtuslik inimene. Mu ümber on palju tuttavaid,kes räägivad ainult sellest ,et peaasi et pappi tuleks ja rabavad mitmel töökohal. Samas olen ma kade,et neil ei ole aega mõelda ja stressata selliste küsimuste üle , nagu mina hetkel aga samas nii kahju,et nad ei mõtle suuremas pildis.

Leian,et mõttetu on rügada pool elu selleks,et oleks raha, mille otsas istuda.Samalajal kui inimesed su ümber kaovad ja muutuvad. See on selline nokk kinni saba lahti olukord.

Tahaks normaalselt ära elada aga ei taha mingit arengutpärssivat tööd teha lihtsalt raha pärast. Tahaks olla "keegi" iseenda jaoks ,mitte ühiskonna jaoks.

Ma ei tea, mis te arvate? On keegi kunagi samamoodi tundnud/mõelnud?
Palun õelutsejatel mitte vaeva näha, mu enesetunne on niigi halb.

Milles probleem, seljakott selga ja austraaliasse.

Eks sa siis ole. Aga ära looda, et keegi (nt isa) su logelemist kinni hakkab maksma.
Ei eelda keegi sinult midagi, vanemad tahavad vaid, et sa elus ise ja hästi hakkama saaksid. Neile muidugi pettumus.
Kedagi teist see küll ei koti, kui vaeselt sa oma viletsas üürikorteris vireled.
Õigesti arvad, et aasalkepslemise eest keegi sulle unelmate palka maksab.
Aga sa ei räägi, mis suunas areneda tahad. Vaid et tööd ei viitsi teha. Tundub, et oled lihtsalt uneleja. Mingit arenejat sinust ei saa.

Ma ei eeldagi,et isa mul kõik kinni maksab. Ma teenin ju ise oma raha.
Lihtsalt ma ei tea,mida ma tahaksin teha või õppida.

Vanemad ei ole minu pettunud, vaid ma ise olen endas pettunud, seetähendab,et seadsin omale liiga suured õhulossid silme ette.

Ma ei virele ja ei kavatsegi tulevikus vireleda. Ei pelga töö tegemist ja olen üsna leplik aga ma mõtlen SUUREMAS PILDIS. Kas seda siis on vale soovida,et inimene saaks lihtsalt olla ja nautida.
Tundub,et sinu aju ongi just seesama kapitalistliku ühiskonna poolt pärsitud ollus, kes vaatab viltu "laiskusele" ja lihtsalt olemisele.

Vanemad on mul jõukad aga ma ei ela nende kulul. Tean ,et mul on turvavõrk olemas ,aga ma ei kasuta seda ära.

Pigem olen segaduses,et kelleks saada tahan.

arvajale: KUIDAS saad sa nii noorele võõrale inimesele (22-aastane), kes pealegi on kõrghariduse esimese etapiga lõpusirgele jõudmas, ütelda et temast ei saa arenejat? Mis õigusega? Seda enam, et inimene väidab end juba niigi halvasti tundavat, mida ma täiesti usun.
Teemaalgatajale: Mõtle, ehk tahaksid näiteks aastaks kuhugi välismaale vabatahtlikuks minna.

Ma olin ka 3a tagasi 22-aastane neiu. Samamoodi taoti suured rahad haridusse ning ''pushiti'' seda kõige paremat peale. Mitte see ''kõige parem'' - kuidas ise tahan vaid see, mis oli vanemate jaoks kõige parem - haridus, töö.

Lõpuks sai minulgi kõrini ning leidsin enda arvates väga hea lahenduse sellele - lõpetasin kooli ning läksin reisima. Kuna raha oli haridusse investeeritud, pidin leppima reisima häälega. Sa ei kujuta ette, millise masenduse see kõik minu seest võttis ning selle masenduse lihtsalt tükkideks tegi.

Käisin läbi palju riike, tegin juhutöid (olin ntks inglise keele õpetaja tsurkamurka riigis), sain palju toredaid tuttavaid ning silmaring avanes poole võrra.

Igastahes, minu sõnum sulle: Ära lase sel masendusel endast jagu saada, tee seda mis sulle meeldib. Mulle meeldis reisimine - proovid ehk sinagi. Jõudu ja jaksu!

Töö ei pea tingimata olema arengutpärssiv rügamine. Tööd võib ka armastada ja töö läbi areneda. Sinu häda on vist selles, et valida ega suunda võtta hetkel ei oska, kardad puusse panna ja parem siis juba ei teekski midagi. Selle kohta ütleks, et mis valesti, see uuesti:) Hakka kusagilt pihta, millestki, mis sind natukenegi huvitab ja innustab, ja siis sealt vaata edasi. Õige töö võib väga armsaks saada, nii et patareid on ilma puid kallistamatagi täis.

Sa oled nagu mina 7a tagasi... :) ja praeguseks on minu elu paigas! Olen seda meelt, et asjad loksuvad ise paika, kui ikka pealehakkamist, julgust ja usku iseendasse jagub! :)

mina olen enda edu omaenda tagumikuga kokku lükanud! sitakaga saab ka kinnisvara liigutada, kui osav tüdruk olla!

Väga tuttav jutt...

Sinu vanuses elasin veel väga noorelt alanud kooselus, õppisin kaugõppes ala, mis mind ei huvitanud ja töötasin sekretärina. Ometigi kuskil peas tiksus, et see ei ole ikka minu päris elu...

Suhe läks laiali ja jäin suhteliselt omapead..läksin veel teist eriala õppima, mille baka lõpetasin 27-aastasena. Ülikooliaeg keeras mu vanad arusaamad peapeale. Proovisin erinevaid asju, ka ettevõtlust, mis kriisiga ära lõppes, mind hakkasid väga huvitama kõiksugu filosoofilised teemad, vaimsus. Sarnaselt Sinule mõtisklesin kapitalistliku ühiskonna ja turumajanduse üle ning ka enese rollist siin. Näiteks varem ma nautisin shoppamist aga muutusin ikka päris roheliseks jms.

Sa oled veel noor ja teiste arvamus loeb väga palju. Jah, ka mulle on päris oluline kuidas ma välja paistan (võiks vähem olla) kuid mida aeg edasi, seda vähem ma muretsen, et kuidas tundun teiste silmis. Samuti hakkavad kooruma põhilised väärtused elus. Mina olen nüüdseks selgeks saanud, et ülekõige hindan vabadust - ma ei soovi, et ma peaks sõltuma kellegi tujudest ning kellegi heldusest. Tahan ise olla oma aja peremees - seega on minu ainuke valik olla ettevõtja või vabakutseline spetsialist (ideaalis asukohast niivõrd kuivõrd sõltumatu). Niiet tegelen kirjutamise/dokumentide- ja taotluste koostamisega teistele. Lisaks on minu jaoks oluline, et mu töö oleks tähendusrikas. Hetkel näen selleks sobivat lahendust sotsiaalse ettevõtluse näol. Asi on alles käivitamise faasis ja tööd ning ebaselgust palju, kuid ka motivatsiooni on, et sellega tegeleda.

Ma ei tea, mis kõigest sellest välja tuleb. Annan endast parima aga kui sellest ei piisa, tuleb midagi muud teha - võimalusi on tegelikult palju.
Usun, et Sa ei pea pabistama, et 22 ja karjääriga nagu polegi algust tehtud. Need ajad on möödas, mil õpiti üks eriala ja töötati samas valdkonnas terve elu. Praegu tundubki olevat asi vaheldusrikkam ja projektipõhine.
Ja veel - noortele on suunatud nii palju programme õppimiseks ja reisimiseks ning kogemuste vahetamiseks. Mine kuhugi üritusele kus neid tutvustatakse (nt Youth in Action on tore)saad palju inspiratsiooni, tuttavaid ja ehk ka meeskonnakaaslasi, kellega tulevikus midagi koos ka tööalaselt korraldada...

Läksin pisut hoogu ja tuli pikk jutt, vabandan :) Loodan, et on veidi abi!

Päris kummalised vastused on esimestel kommenteerijatel. Inimene on töötanud ja korralikult ülikoolis hakkama saanud ning nüüd on täiesti normaalse küsimuse ees, et mida edasi teha. Sellele vaatamata kirjutatakse, et areneja ei ole- irw. Kõik inimesed arenevad terve elu. Mina arvan, et ära muretse, puhka natukene aega ja siis otsusta kuidas edasi. Jutust saan aru, et sa oled ületöötanud.Sellises vanuses on ka täiesti arusaadav, et sul ei ole konkreetselt teada mida edasi teha.
Ära kuula mida sulle räägitakse selle kohta mida sa pead ja ei pea, vaid otsusta ise. Mina olen korduvalt tõdenud, et inimesed võivad mõjuda kas positiivselt või neg oma hinnangutega aga lõppkokkuvõttes otsustame ikkagi ise enda saatuse üle. Näiteks kui sa otsustad edasi õppida, siis satub sulle üks õppejõud, kes arvab, et sa oled rumal ja ei oleks tohtinud üldse ülikooli sattuda. Kui sa otsustad, et sellel inimesel on õigus, siis oled tema arvamuse omaks võtnud ja määrad oma saatuse sellega. Samas on täiesti võimalik, et järgmisel hetkel teises aines on sul õppejõud, kes sind hindab. Ise ei tohi alla anda.

sa oled tubli, et niikaugele oled jõudnud. võimalik, et soovitus seljakotiga austraaliasse minna polegi halb. saad aja maha võtta ja mõelda. kui isa oma raha pärast ei põe, mis sinagi siis muretsed :D?
olen ise 45 ja jõudsin hiljuti niikaugele, kui sina juba praegu. mul on magistrikraad ja töötasin keskastme juhina - aga elu oli hullumeelse tempoga ja tegelikult ei meeldinud mulle see värk. otsisin omale uue poole kohaga töö ja hakkasin tegema seda, mis mulle meeldib. ja see oli hea mõte :) raha on palju vähem, aga see aeg ja südamerahu on kulda väärt.

täpselt sama tunne, vahepeal tundub et olen ainukene selline kes niimoodi tunneb aga õnneks või kahjuks mitte.
Oma ametit oskan piisavalt hästi aga ma ei tunne rahuldust sellest ja isegi rahaga pole mind ära ostetud, mulle pakuti ühes kohas isegi pärast esimest äraütlemist kõrgemat palka aga ikka ei tahtnud, lihtsalt ei tahtnud ei tundnud huvi aga samas pean ma midagi tegema, et ära elada ma kujuta ette kuidas sellise suhtumisega pensionini vastu pidada, teaks mida teha tahan vahetaks ametit, hakkaks ettevõtjaks aga ei tea. Tõenäoliselt on nii, et võtan mingi töökoha vastu ja teen tuimalt ona töö ära, teen selle kvaliteetselt ära nii, et tööandja on rahul aga ise ma sellest mingit rõõmu ei tunne.
rsk tegelt peab eluaseme laenu ka võtma aga sellise suhtumisega on see keeruline

Järjekordne "ajuhiiglasest" ärahellitatud plikatirts kes mainori koolis ärijuhtimist õppis. Eks võta rikas kult kes su elu kinni taob ja voilaa.

pole küll aru saanud,et rikas kult midagi niisama teeb !!!ikka tagamõttega!!!

mine aastaks kuskile teise kultuuriruumi vabatahtlikuks, ehk siis saad sotti, kuidas oma elu sättida ja mida üldse elult tahta. Eesti on nii väike küla, et siit lihtsalt peab mõneks ajaks ära käima))))

Nagu mõned eelnevadki, soovitan sul tõesti kas Austraaliasse minna või otsida mõni programm vabatahtlikele. Aafrika pole vist eriti hea mõte, aga Ladina-Ameerikasse, miks ka mitte.

Kõlab ka väga tuttavalt. Olen 4 aastat vanem ja nüüd mingil määral hakkab selgeks saama, mis edasi tahan teha, läksin isegi magistriõppesse. Seekord kindlama eesmärgiga ja elunäinumana kui bakasse astudes. Vahepeal käisin ka praktikal ühes rahvusvahelises organisatsioonis, mis oli väga huvitav ja arendav. Eks see tegelikult nii on, et kui ise oma karjääri ei edenda, siis võidki oma päevakesed kuskil igavas aga mugavas töökohas märkamatult ära veeta. Kui finantsvõimalusi pole selleks, et natuke "logelda", siis soovitan selleks raha koguda. Tööl käimise kõrvalt ja rahapuuduses olles on raske unistada (saan aru, et ei taha teiste inimeste raha peal logelda). Kui aga võtta ära ajaröövel (mõttetu töö) ning hirm finantsilise ebastabiilsuse eest (säästa raha), siis on võimalik endale see hingamisruum tekitada. Selline "logelemine" nii pool aastat võib produktiivsemaks osutuda kui mis iganes muu tegevus. Sul võib-olla varem polegi olnud aega ega võimalust enda sisse vaadata ja ennast kuulama õppida kui kogu aeg on olnud mingi tamp (üli)koolist ja/või tööjuurest peal. Teine asi, mida soovitaksin, on võtta ette töökuulutused ja vaadata, mis kõlavad huvitavalt, mis tekitavad elevust. Võib-olla sul pole piisavalt kvalifikatsioone või kogemust nendele kandideerimiseks, aga kui vaatad neid piisavalt palju, siis saad aru, mida peaks endas arendama, et tulevikus olla nendele ja sarnastele töökohtadele sobiv.

Sa pole üksi. Olen Sinust küll palju vanem aga samasugused mõtted vaevavad mindki. Kuna turvavõrku pole ja pole kunagi väga olnudki, siis raha on kahjuks minu jaoks olnud olulisel kohal. Sellele mõeldes õppisin vastavaid asju, kandideerisin vastavatele ametikohtadele ja nüüdseks olen maandunud totaalsesse "mugavustsooni". See tähendab siis et mul on enda töö tulemusena olemas oma kodu, keskmisest kordi suurem sissetulek. Olen ka ema väga asjalikule lapsele.
Kõrvaltvaatajale paistab minu elu nagu lill, ja tegelikult see ongi lill, kui arvestada meie praegusaja materiaalseid väärtusi. Siiski kriibib sees aina tugevamini. Täiesti napakas minust, aga unistan juba pensionipõlvest - no et siis on laps ammuilma oma elu peal, mina aga saan lõpuks ometi teha seda mis mulle meeldib. Ja meeldib mulle lihtsalt niisama olla, maailma vaadata, lugeda, kõndida.. Olen hakanud inimesi ja suuremaid üritusi vältima, ei viitsi ja ei taha enam. Tööl olles lõunapauside ajal ma lihtsalt võtan auto ja sõidan mööda suvalisi väikseid metsateid, peatun mõnes kohas ja lihtsalt hingan vaikust ja loodust.
Ma ei tea, mida ja mis peaksin edasi tegema, et taas leida see miski mis mind jälle käima lükkab ( laps on praegu ainus, mille pärast selles rattas püsin).

ka minul! ei tea mida elult tahta, mida edasi teha? ei taha samuti kapitalismis võidu joosta! ainult töö ,töö, raha, raha
see on nagu eluga vastuolus olemine minujaoks, samas nagu teist väljapääsu ei oska nähagi praeguses ühiskonnas, eriti veel kui tööinimesed sind veel ümbritsevad! tööl ja kodus, kus siis need lahendused veel tulema peaks?? miks raha ei tule loomulikul viisil nagu voolab veri soontes, või toimib loodus! igaühel on jah siin oma lugu sellest jne
kindlasti võib viga olla minus, võibolla vajan mingit abi suunamisel, ehk keegi oskab suunata, või soovitada kedagi kes tegeleb selliste probleemsete inimestega

sama mure Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> ka minul! ei tea mida elult tahta, mida edasi teha
> ? ei taha samuti kapitalismis võidu joosta! ainult
> töö ,töö, raha, raha
> see on nagu eluga vastuol
> us olemine minujaoks, samas nagu teist väljapääsu
> ei oska nähagi praeguses ühiskonnas, eriti veel ku
> i tööinimesed sind veel ümbritsevad! tööl ja kodus
> , kus siis need lahendused veel tulema peaks?? mik
> s raha ei tule loomulikul viisil nagu voolab veri
> soontes, või toimib loodus! igaühel on jah siin om
> a lugu sellest jne
mõtted on sünged ühesõnaga, olen 24a mees, käin tööl, teen trenni, stressi maandada sellest veel kuidagi, keskkool on läbi, ajateenistus samuti, elan omaette, naist ei taha, ja lapsi ka elus ei taha ( need mõtted tingitud sellest, et minusuguste mõtetega inimest vaja ei ole)
> kindlasti võib viga olla mi
> nus, võibolla vajan mingit abi suunamisel, ehk kee
> gi oskab suunata, või soovitada kedagi kes tegeleb
> selliste probleemsete inimestega

"Võidab see kel surres rohkem ja kallimaid asju!":)

mille või kelle suhtes võidab?! surevad kõik ühtemoodi nii rikas kui vaene ja nendest ei jää rohkem midagi järgi, kallid asjad jäävad teistele!