Mina olen see põlatud üksikema, kes peaks oma latti allapoole laskma ja leppima ka selliste "meestega", kes mulle tegelikult väga ei meeldi.
Ei lähe läbi. See, et mul on laps, ei muuda mitte mingit moodi mu eelistusi ja ammugi ei anna see mulle kohustust olla leplikum. Vastupidi - laps seab just uued normid. Ma absoluutselt ei saa aru, miks peaks lapsega naine olema leplikum oma mehevalikutes? Pigem just vastupidi - ta peab veelgi rohkem valima ja veelgi arvestavam olema, et mitte saada veel teise, kolmanda jne lapse üksikvanemaks.
Pealegi on lapsega naisel vaja arvestada ka lapse soovide ja vajadustega. Kui mees, kes mulle isegi meeldiks, on absoluutselt vastukarva mu lapsele siis ei tule ju ka ühisest perest midagi välja.
Meestele aga soovitaks mitte halvustada lapsega naisi vaid olla ka ise natuke rohkem valmis panustama sellele, et nemad ISE ei teeks mõnda "põrutatavat" naist tulevaseks üksikemaks.
Ja kui mees leiab, et üksikemad ei vääri nende tähelepanu, siis palun mitte suheldagi nende üksikemadega. Ei ole veel täheldanud, et üksikvanemad püss käes sunniksid vaeseid lasteta inimesi endiga koosellu astuma.
Üksikemad, kes on valivad oma uutes suhetes, elavadki enamasti üksi. Mina kaasa arvatud. Aga ma vähemalt tean, et elan oma väärtushinnangute järgi, austan end ja oma last ja ei lase end muuta lapse pärast vähemväärtuslikuks. Sama ka üksikisade kohta.
Ja niiöelda väikeseks ääremärkuseks neile meestele, kes arvavad, et üksikemad on kerge saak vaid üheöösuheteks - mis te arvate, kas need üksikemad teid ka päriselt endile koju tahaksid? Ma kaldun arvama, et nemad kasutavad samuti ära võimalust lihtsalt korra kohustustevabaks seksiks ja ei plaanigi teid kodustama hakata.