no minu seisukohad põhinevad puhtempiirilistel vaatlustel. Kuna töötan suures valdavalt haritud naistest koosnevas kollektiivis, siis olen täheldanud, et mida rohkem inimene uurib igasugust psühholoogiaalast kirjandust, mis suunavad inimest eneses urgitsema, siis seda depressiivsem inimene on. Põhiteemaks hakkab kujunema: ma olengi selline, sest juba lapsena öeldi mulle, et..... Siit võib igaüks ise vastavalt oma fantaasiale teemat edasi arendada.
Kui inimene õigustab kõiki oma untsuminemisi raske lapsepõlvega ja selleagsete hingetraumadega, siis ongi tulemuseks frustreerunud inimene, kes ilma xanaxita enam hakkama ei saa. Kurb on seejuures, et inimene jääbki minevikku kinni ega üritagi enam midagi muuta.
Ja muide, seda viimast kirjutatakse liigagi kergekäeliselt välja. Sageli pole selleks psühhiaatri diagnoosigi vaja, piisab vaid pererarsti arvamusest.
Huvitav, mis erialad need küll on, kus sellised masstootmise eneseabiõpikud on kohustuslik kirjandus?
Näide ka, kuidas nn teadust tegema hakatakse. Tuttav perekond jäi töötuks. Kuna keegi nagu koju tööd pakkuma ei tulnud ja uhkus ise otsida ei lubanud, siis otsustati hakata veebipõhiselt pakkuma toitumisalast nõustamist. Teadmiseks veel, et mitte kumbki pole eales kokku puutunud meditsiini, toitumise või kehakultuuriga, Mõlemi eriala on seni olnud toitumisest valgusaastate kaugusel. Aga kuna see on praegu popp teema ja kui uskujaid leidub, siis miks mitte.
Sama on ka nende eneseabiõpikutega. Kui inimene on piisavalt sõnaosav ja oskab vähemalt näida usutav, siis miks mitte selline raamatuke rahategemise eesmärgil kokku kirjutada.
Ma ei väida, et kõik need raamatud on jama, kuid kes on see tark, kes oskab terasid sõkaldest eristada?
Olen ise selles mustas augus olnud ja tean suurepäraselt, et aidata saab vaid inimene ise, kui ta muudab oma mõttemaailma ja suhtumist.