Mis ajendas sind enesearenguga tegelema või eneseabiraamatuid lugema?

et ma sain ühel hetkel aru, et üksi ma oma sisemisest segadusest välja ei tule.

häda ja viletsus.

hädavajadus, see oli siis vähene kättesaadav abi probleemidest läbi närimiseks. Praegu on võimalused hoopis teised.

misasi on eneseareng? Kas see, kui inimene loeb kõikvõimalikke ajuti kaheldava väärtusega massraamatuid, mis väidetavalt õpetavad õigesti elama?

Aga äkki on eneseareng hoopis hea teatrilavastus või ilukirjanduslik teos või hoopiski uue eriala õppimine? Miks mitte reis või põnev hobi?

Kui silmas peetakse esimest varianti, siis pole sellist vajadust veel iial tekkinud, kuigi seda väsimatult propageeritakse ja pidevalt pähe määritakse.

Isiklikult olen seisukohal, et plahvatuslikult kasvanud depressioonid ja ärevushäired on osaliselt tingitud justnimelt massilisest "eneseabist" ja oskamatust eneseanalüüsist, mida sellise valdavalt saaastakirjanduse baasil tehakse.

Kõigil on õigus oma arvamusele :) Aga njahh'iga ma ei saa nõus olla.
Jah, oskamatu eneseanalüüs, või õigemini oskamatus ennast analüüsida võib tõesti olla meeleoluhäirete põhjuseks.

Aga olles lugenud mitmeid nö. eneseabiraamatuid ja mõeldes nende oluliste terade peale, mida sealt leidnud olen, on kuidagi keeruline ette kujutada, et nende põhjal saaks ennast oskamatult analüüsida ja omakorda depressiooni kukkuda. Vastupidi!
Mulle küll jõudis lõpuks kohale, et mitte keegi teine ei saa mu elu ja meeleolu muuta kui ma ise. Et ma ise vastutan oma tunnete eest. Et me kõik teeme vigu ja vead on head, sest neist saab õppida. See teadmine tekitas väga võimsa tunde - sain, õigemini haarasin oma elu ohjad enda kätte. Sain oma paljudele miks? küsimustele vastused.

Jah, ka film, raamat, lavastus, näitus, reis, hobi vms. võib sarnaselt mõjuda.

Aga vastuseks teemale, jah, halb enesetunne ajendas eneseabiraamatuid lugema. Aga enesearenguga (eneses tasakaalu otsimisega, oma vigade tunnistamise ja parandamisega jne.) tegelen praegugi vastavalt olukorrale. Kui kõik on hästi, pole ju eriti põhjust pingutada ;)

Paljud neist eneseabi raamatutest on kohustuslik kirjandus teatud erialadel, aga plahvatuslik deprssioonide ja ärevushäirete kasv on kaasnenud hoopis psühhiaatrilise abi kättesaadavuse olulise paranemise ja selliste seisundite eraldi diagnoosimise algusega.

to njahh Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Paljud neist eneseabi raamatutest on kohustuslik k
> irjandus teatud erialadel, aga plahvatuslik deprss
> ioonide ja ärevushäirete kasv on kaasnenud hoopis
> psühhiaatrilise abi kättesaadavuse olulise paranem
> ise ja selliste seisundite eraldi diagnoosimise al
> gusega.

Vaadates avatud silmadega ringi, jääb küll vastupidine mulje.

no minu seisukohad põhinevad puhtempiirilistel vaatlustel. Kuna töötan suures valdavalt haritud naistest koosnevas kollektiivis, siis olen täheldanud, et mida rohkem inimene uurib igasugust psühholoogiaalast kirjandust, mis suunavad inimest eneses urgitsema, siis seda depressiivsem inimene on. Põhiteemaks hakkab kujunema: ma olengi selline, sest juba lapsena öeldi mulle, et..... Siit võib igaüks ise vastavalt oma fantaasiale teemat edasi arendada.

Kui inimene õigustab kõiki oma untsuminemisi raske lapsepõlvega ja selleagsete hingetraumadega, siis ongi tulemuseks frustreerunud inimene, kes ilma xanaxita enam hakkama ei saa. Kurb on seejuures, et inimene jääbki minevikku kinni ega üritagi enam midagi muuta.

Ja muide, seda viimast kirjutatakse liigagi kergekäeliselt välja. Sageli pole selleks psühhiaatri diagnoosigi vaja, piisab vaid pererarsti arvamusest.

Huvitav, mis erialad need küll on, kus sellised masstootmise eneseabiõpikud on kohustuslik kirjandus?

Näide ka, kuidas nn teadust tegema hakatakse. Tuttav perekond jäi töötuks. Kuna keegi nagu koju tööd pakkuma ei tulnud ja uhkus ise otsida ei lubanud, siis otsustati hakata veebipõhiselt pakkuma toitumisalast nõustamist. Teadmiseks veel, et mitte kumbki pole eales kokku puutunud meditsiini, toitumise või kehakultuuriga, Mõlemi eriala on seni olnud toitumisest valgusaastate kaugusel. Aga kuna see on praegu popp teema ja kui uskujaid leidub, siis miks mitte.

Sama on ka nende eneseabiõpikutega. Kui inimene on piisavalt sõnaosav ja oskab vähemalt näida usutav, siis miks mitte selline raamatuke rahategemise eesmärgil kokku kirjutada.
Ma ei väida, et kõik need raamatud on jama, kuid kes on see tark, kes oskab terasid sõkaldest eristada?

Olen ise selles mustas augus olnud ja tean suurepäraselt, et aidata saab vaid inimene ise, kui ta muudab oma mõttemaailma ja suhtumist.

njahh, sa tegelikult ütled oma viimase lausega ära selle põhilise tõe, miks sinu kolleegidel asjad ainult xanaxi ja deprekaga piirduvad. nende jaoks on need raamatud katkematu eneseõigustuse allikas, mitte abi. mina eneseõigustusega ei tegele ja loen selliseid raamatud tihti, ning võtan sealt selle, mis mulle parasjagu on vajalik. mõni asi on minu jaoks saast, mõni puhas kuld. kellegi teise jaoks võib see saast ollagi puhas kuld ja samale järeldusele võin ka ise jõuda seda raamatut ntx 5 aasta pärast uuesti lugedes.

tore, kui inimesed suudavad leida tõesti nende sadade hulgast selle õige ja suudavad nende abil end muuta. Kui aga nende külge kinni jäädaksegi, siis on asi hullemast hullem. Ülearune mõtlemine viibki lõpuks enesehaletsusse ja viimaks musta masendusse...

Eneseareng ja eneseabiraamatuid  on kaks eri teemat.
Kes väidab, et sai eneseabiraamatust abi, sellele võib ainult kaasa tunda.
Nendega on nagu piiblitega, neist võid kõike leida,
ka tarku mõtteid,
aga kas selleks peab targad mõtted tükkideks hakkima ja neist rosolje tegema, et siis sellest tarkust otsida.
Need nn tarkused on kõik algkooli õpikutes olemas,
rosoljest tarkuse otsimine viib tihti katuse lendama:)))

Njahhiga nõus. Eneseabiõpikute lugemiseks pead olema tugev ja õnnelik inimene :) Selle kõige õigema rahu ja õnne leiad ikka iseenda seest. Või loodusest. Või muusikast. Ühesõnaga, ikkagi iseenda seest.

<Eneseabiõpikute lugemiseks pead olema tugev ja õnnelik inimene :)>

Muide, sama väide kehtib ka Delfi naisteka ja kommentaariumi kohta.

Kui lasta siinsel naistekal enda üle võimust võtta, lööb masendus kiirelt üle pea kokku ja maailm tundubki üks hädaorg...

-olen lugenud- kirjutas hästi

"Aga vastuseks teemale, jah, halb enesetunne ajendas eneseabiraamatuid lugema. Aga enesearenguga (eneses tasakaalu otsimisega, oma vigade tunnistamise ja parandamisega jne.) tegelen praegugi vastavalt olukorrale. Kui kõik on hästi, pole ju eriti põhjust pingutada ;)"

Enamasti me ju teame, mida peame tegema, aga ei tee. Tegutsema hakkama aga siis, kui on kriis.

Minu jaoks on näiteks nii, et ma ei suuda keskenduda ei tööle ega trenni tegemisel vms kui mul ei ole kodus kõik hästi. Ma olen siis ülimalt kurb ja nagu halvatud.
Ma ei tea kas teised ka teiste inimestega seoses selliselt pingeid läbi elavad.
Minu jaoks on need pinged kodus ajendiks, et endale ausalt otsa vaadata.

Mis sinu jaoks enda käsile võtmise põhjus on?

Äkki keegi räägiks ka mõnest konkreetsest kättesaadavast kirjandusest. Äkki see teema ajendab mind. Seni pole ennast nö käsile võtnud.
See mis siin arutelus välja on tulnud on minuarust kuld. Mõne jaoks on hädasti vaja analüüsivat mõtlemist et elus toime tulla paremini, mõni analüüsib üle ja langeb depressiooni.

noh, näiteks rumalaid lihtsameelseid naisi peaks päris hästi ärkvele raputama raamat "naised kes armastavad liiga palju".

Mina olen elu jooksul pigem selleni jõudnud, et hinge tervis sõltub peamiselt keha tervisest. Ja kui mõni alkoholist, suitsetamisest, ravimitest või kasvõi magusast sõltuv inimene alustab enda parandamist hingest, siis mina küll kindel ei ole, et selline järjekord paranemiseni viib.

g, sa oled üsna lühinägelik inimene vist? hingemured on need, mis enamikul inimestel tekitavad sõltuvusi. väga raske on alustada nendest vabanemisest. see on tõesti ülitugevate inimeste teema.

Ütlesin, et olen oma selle teadmiseni jõudnud, mitte sellest alustanud :)

See "oma" on ülearune.

Njahh, mida keegi mõtleb enesearendamise all. Minu jaoks ei ole see kindlasti eneseabiraamatute lugemine, ma pole kindel, kas kunagi midagi taolist olen kätte võtnud, ehk natuke Luule Viilmat lugenud
Minu jaoks on enesearendamine edasiviiv jõud, arusaam, et sa oled oma pahede ja vigadega, aga et seda on võimalik parandada.
Teadmised, kultuurid, religioon, muusika (mäng, laul), sport jne

Loomulikult on eneseareng arusaam, et oled oma pahede ja vigadega ja seda on võimalik parandada. Et inimene ise vastutab oma emotsioonide eest ja tal on alati valida, kuidas juhtunule reageerida jne.

Aga kust tuleb see arusaam? Minul tuli vaid tänu eneseabiraamatute lugemisele... sealt ma selle teadmise olen saanud...

piripiiiga, kui sa ennast kõrvalt oskaksid vaadata, siis sa oled just see rumaluke,
kellest njahh hoiatas, harimatu nõustaja,
Sõnaosavus ei ole tarkuse tunnus, alustades mustlastest
rumal inimene ja nõustaja, siis peab nõustatav veel rumalam olema, et sealt abi saada.
Kui nii, siis jah,
Viilmad ja Mangid nõustajad?!, Nastjad tagatippu, anna andeks
Põhiosa neist nn nõustajates on oma eluga täielikult ummikus, töötud jne
nende näol olev totakas naeratus ei tähenda õnn

Kust tuleb see arusaam?
Raske öelda, aga minu puhul ei tule elu tähtsaimad tõed kindlasti mitte eneseabiraamatutest (olgu, ma polegi vist päris sinna kuuluvaid raamatuid lugenud).
Number üks oleks kodune kasvatus ja silmadega nähtud kogemus ning oma pea, siis tulevad igasugused õpetused, ilukirjandus, religiooniõpetus, sõprade kogemused jne....

Kellele kuidas miski mõjub, eks ole. Ja ammugi ole minu asi otsustada, kelle näol on siis see tõeline õnn ja kelle näol mitte. Aga arvestada tuleks seda, et igasugused Peep Vainud ja eriti veel rahvusvahelised "gurud" teenivad selle tööstusega hiigelkasumit. Eriti teeb see nalja nende tegelaste puhul, kes propageerivad vaimsust ja räägivad, kuidas materiaalne heaolu ikka midagi ei tähenda.


Mulle ei mõjuks vist need raamatud, aga paluks soovitada midagi väärtuslikumat, huvi pärast loeks isegi läbi.

Peep Vainu ei soovitaks küll kellelegi, palju kisa ja kommertsi, no lihtsalt ei usu selle jutu siirusesse, ja agiteerimine mulle ei istu. Aga näiteks Kaido Pajumaa mõtteid kuulates minu kõrvad küll küljest ei kuku, kuna ta jutt kõlksub üsna kenasti mu enese maailmavaatega kokku.
Eks igaüks peabki endale n-ö paraja särgi vaatama ja siis tasakesi end selle sisse sobitama. Vägisi ei tee kedagi uskujaks.

lugupeetud proua Malle! ei ole mina kellelegi soovitanud Mangi, Viilmad, ega Nastjat. enesearengut saab teostada igas vallas ja huvilistele soovitan näiteks Roosaare raamatut "Rikkaks saamise õpik", kui probleem on töötus või rahaliselt ummikus olemine. sellele, et ma ise olen harimata nõustaja, ma vastu ei vaidle. pole ühtegi nõustajadiplomit esitada. lauslolluse tunneb ajudega inimene ära. ajudeta inimest ei aita ükski eneseabiõpik...

eneseabiõpik ei pea ju ilmtingimata mingi inglitest või teispoolsusest posimine olema?