Huvitav lugemine.
Mina soetasin oma auto sõbranna eeskujul. Tema nimelt tahtis algusest peale pisikest kollast autot, selle ta ka soetas. Auto osutus mugavaks ja ökonoomseks, nii ostsin minagi endale väikese värvilise auto. Värvilise seetõttu, et polnud vahepeal mõnda aega kõrvalistuja kohalt rooli taha sattunud, nii tundus, et on kindlam, kui kõik mind liikluses näevad.
Ise olin pisike, peenike ja noor. Mees sõitis suure tankiga ringi ja suhtus mu väikesesse autosse just nii üleolevalt, nagu alu kirjeldas.
Ajad on edasi läinud, mina olen vahepeal ennast suureks sünnitanud, aga väike auto on ikka alles. Pressin ennast sinna sisse nagu jaanalinnu muna vutimunade karpi. Pole häda midagi, auto on ikka hea.
Nali on see, et mees vahetas töökohta ja ei jaksanud enam tanki ülal pidada. Nüüd sõidab minu autoga ja on sellega väga rahul (tuletan talle lahkesti mõnikord vana arvamust meelde). Ja hoidku jobude kaitsepühakud neid, kes liikluses väikest autot kottima hakkavad, kui mu mees roolis on! Ta tunneb nüüd omal nahal, kuidas kaasliiklejad väiksematesse suhtuvad ja on ise täieliku kannapöörde teinud.