Mina olen küll näinud pensionäridest maailmarändureid, kes hiljaaegu õpitud võõrkeelt pursivad. Põhjus, miks kohalikega ei suheldud, peitub enamasti hoopis selles, et eestlaste jaoks on piirid alles 25 aastat lahti olnud ja pole reisimiskultuuri. Veel vähem seda, et vanem inimene ära kolib. Teiseks, tänapäeval on internetis olemas kõik võimalused, et keelt õppida, võib otsida endale keelepartnereid, kuulata võõrkeelset raadiot, vaadata filme, suhelda kirjasõpradena, päriselt kokku saada. Samuti, kui lähed mõnda suuremasse linna - sul on alati võimalus kohalikega suhelda, sest otsid ise välja grupid ja kohad, kus kohtutakse, hakkad tegelema mõne hobiga, suhtled sotsiaalmeedias, hakkad blogi pidama. Vanasti oli tõesti nii, et pidi kedagi teadma, kes omakorda kedagi tutvustaks ja ka ühiskondlikud rollid, et normaalne inimene on selles vanuses üksi kodus. Kolmandaks, eesti pensionär pole harjunud ühiskondlikult aktiivne olema, vabatahtlikuks käima või kohalikes seltsides aega veetma, aga Lääne-Euroopas on see tavaline.
Arstiabi puhul tuleks siis teises riigis makse maksta, kui endal on raha kogutud ja näiteks firma olemas. Kindlasti on võimalusi olemas, kui uurida. Eks need riigid tahavad ka, et pensionärid sinna tuleks. Inglise pensionärid elavad juba aastakümneid Hispaanias või Lõuna-Prantsusmaal. Kuidagi nad oma ravikulusid katavad ja ma ei räägi rikkuritest.