Loo moraal: miks peakski keegi seda ilmaasjata tegema?
„Bassama! See on ju see väike häbematu Borsika, Istvani tütar. See varastab nagu harakas! Meloneid on mul ju küll, aga...”
Ferry hüppas sadulast maha ja võttis väikese taluli'tsi esiti kaunis rangelt käsile, kuid see sai peagi oma julguse tagasi. Ferry tegi alustuseks sihukese näo, nagu oleks ta tige valvur, ähvardas sõrmega, osutades melonile, laksas plikale vastu taguotsa ning lausus midagi, mis väikese taluplika veel rohkem punastama pani. Aga siis kohe oli ta kohmetus kadunud, ta naeris Ferryle kekilt vastu ning hambad olid tal nagu maisiterad, nii suured ja valged. Nad rääkisid ungari keeles ja ma ei saanud sõnagi aru, aga oma Ferryt ma juba tundsin! Siis hakkasid nad isekeskis sosistama, tüdruk näis jahmuvat, pani käe vastu põske ja vahtis mind nii ehmatanud näoga, et ma kõva häälega naerma pahvatasin. Ferry võttis tal puusade ümbert kinni, pööras ta tulipunase näo ülespoole ja suudles teda. Tüdruk peitis näo põlle sisse. Ferry tegi mulle silma ja viipas paluvalt – hobusehirmu polnud mul enam ollagi, ma andsin krapsakale Hajnalile kerge laksu ja me sõitsime paar sammu eemale. Aga siis vaatasin ikka üle õla tagasi! Ferry oligi juba pisikese taluplika ette võtnud, aga niimoodi, nagu ainult tema seda oskas. Üks käsi oli tal tüdruku pringil taguotsal ja ta kiigutas teda kerge sosina saatel edasi-tagasi. Tüdruk oli käed näo ette löönud, aga piilus ometi salaja läbi sõrmede Ferry pumbavart, mille see aeglaselt püksist välja laskis. Äkki paiskas Ferry plika osavasti üle oma vasaku põlve, nii et see poolenisti vilja sisse kadus. Tüdruk kaitses ennast ja aina soigus:
„Szent isten... szent isten... püha jumal!”
Aga Ferry musitas teda nii et laksus ja surus ta pea viljapeade vahele, samal ajal kui ta parema käega nagunii juba poolenisti üles lennanud seeliku päris üles tiris. Plika tutt oli nii kenake, et nii mõnigi linnamees oleks suurest vaimustusest kõik oma kümme sõrme üle lakkunud. Reied ja sääremarjad justkui treitud, süli süsimusti karvu täis ja rinnad nagu õunad! Ferry oli nüüd pooleldi tema peale langenud ja surus ühe reie plika jalgevahele, et ta neid kokku ei lööks, ning rullis end ikka sosistades ja suudeldes aeglaselt tema peale. Siis läks ka nägus melonivaras tuld täis, lõi kerge karjatusega oma pruunid jalad ümber Ferry puusade, põimis end tema ümber ja palju ei puudunud, et oleks Ferry ristluud puruks litsunud. Nüüd surus Ferry sisse ja nad mõlemad olid nii muretud, et mulle paistis hästi kätte, kuidas plika paradiis laialt ja mustendades avanes ning üheainsa lonksuga Ferry hõõguva t'ürapea alla neelas. Vaatamata Ferry kaalule painutas plika enese ülespoole looka ja klammerdus mehe külge, nii et see näost jumala punaseks läks. Ja Borsika väike pruun keha ning Ferry raudkõva ratsutajatagumik, mis ta õhukesed püksid trammi tõmbas, töötasid imekenasti ühes taktis. Samal ajal, kui Ferry oma armukese suudlustega peaaegu ära lämmatas, rutjusid ta tugevad pruunid käed tüdruku r'indu. Metsikule nu'ssile vaatamata nägin vahetevahel ka nende nägusid. Ferry näris oma väikesi vurre ja pilgutas tihti kahe tõuke vahel õndsalt minu poole silma, tüdruku näojooned olid justkui hajunud, ta mustad juuksesalgud olid näole langenud, ta kelmid silmad olid suurest lustist peast välja tungimas ja ta valged hambad kirisesid: „Joj... joj, joj... hhh!”
Ühtäkki lasi ta Ferryst lahti, ta käed ja jalad lõdvenesid ning ta libistas end osavalt Ferry alt välja, seadis seeliku õigeks ja oli enne, kui ma arugi sain, kõige oma meloniga tükkis viljapeade vahele kadunud. Ferry lamas raskelt ähkides kõhuli põllupeenral ja lasi oma viimased tilgad moonidele langeda. Siis tuli ta, näost punane ja õnnelik, minu juurde ja lausus: „Sihuke tots! Hästi oskab, jaa, aga ma pidin talle lubama, et ta võib iga päev meloneid ja maisi viia ja ta isa saab veel ühe põrsa pealekauba. Õhtupoolikul tuleb järele. Sellest saab veel tubli taluperenaine!”
Miks peakski Borsika seda ilmaasjata tegema? Ferryl oli põrsaid küll ja küll ja tüdruk tegi seda tõega ilusti. Ning mina polnud põrmugi armukade.
(Josepfine Mutzenbacher: Ühe Viini hoora elulugu)