Ka mulle on seda kahe naise armastamise juttu rääkida püütud, aga kui päris kinnisilmi ei ela, siis saad ju aru, miks seda räägitakse. Armastus on sellisel pildil täiesti olemas, aga see on mehe armastus iseenda vastu. Soovimatus võtta vastutust, oskamatus pühenduda, tarbiv mõttelaad, kuidas soovite. See kõik on inimlikult mõistetav, ent oleks kena, kui armastuse mõistet ei lörtsitaks.
Olen küll naine, aga ka mulle on alati olulisem olnud see, et ise armastan, kui see, et keegi mind armastab. See viimane on pigem väga ebamugav olukord. Vastastikune armastus on muidugi suurepärane, raskesti leitav, kergesti kaotatav, aga olemas. Samas, kui kedagi n-ö egoistlikult armastan, ma isegi ei näe teisi mehi, rääkimata sellest, et tahaksin neid katsuda.
Truudus pole vist kinni mitte niivõrd mehelikkuses ja naiselikkuses, vaid inimese monogaamsuses. Pole õrna aimugi teaduslikest põhjendusest, ent minu puhul ei ole mingit kõrvalekaldumise võimalust, see on kuidagi... füüsiline aisting ja nii loomulik nagu see, et hingan.