See on arvatavasti selline ealine kriis sul, mis pidi abielunaisi tabama, kui ühel hommikul, ca 15. abeluaastal, tõusevad ja leiavad, et nende elu on elamata. Kõik on tehtud lähtuvalt laste huvidest ja sealtkaudu ka lähtuvalt mehe huvidest, et tagada lastele turvaline-harmooniline perekond. Samal ajal on mees teinud karjääri, käinud komandeeringutes (tont teab, mida seal teinud), trennis, sõpradega õllekates, kus veel? Ühesõnaga elanud oma elu.
Selles ei ole tegelikult sinu mees süüdi. See on olnud siiski sinu valik, Sa oleksid võinud olla ka rongaema, jätta lapsed ilmapeale, oleksid võinud sotada armukese, emigreeruda välismaale, aga sa ei teinud seda. Kuid nüüd, kui lapsed on juba teismeeas, arvatavasti, saad hakata oma elu ümber korraldama. Nüüd pääsed ju isegi õhtul välja. Küsitav muidugi, kas tahate sinna minna enam koos oma mehega?
Enesekehtestamine ei ole midagi üleloomulikku, see on enda huvide teiste omadega sama kõrgele tõstmine. See on otsus, et mina olen samavõrd väärtuslik inimene, kui teised pereliikmed.