Feministi nurgake
haige hing
alma 12. märts 2002, kl 20.22 |
On selline kummaline hingeseisund, et ei oskagi nime anda. Õigupoolest oleks ju nagu kõik korras: kodu, lapsed, mees...aga hing on kuidagi tühi. Kõik on muutunud kuidagi argiseks ja kurvaks, teen oma tööd ja tegemisi rutiinist, kasvatan lapsi rutiinist, suhtlen mehega rutiinist. Arusaamatu väsimus ja tüdimus võtavad võimust. Tekivad pisitülid, jaburad hõõrumised pisiasjadest. Hoolimata, et mees on kena ja korralik, lapsed armsad ja toredad, töökoht, hoolimata palga pisidusest, rõõmu ja rahulolu valmistav, aga midagi jääb nagu puudu. Kooselu algusaastatel oli teisiti-jalgadel olid tiivad, rõõmu ja rahulolu jätkus kõigisse päevadesse. Nüüd on kõik muutunud halliks ja nõmedaks. Ma ise ilmselt kõige rohkem. Kas tegemist on süveneva depressiooni või millegi muu sarnasega- kui on kellegil samalaadset kogemust sellisest hingeseisust välja tulla, kuulaksin(loeksin) rõõmuga.
eh! 12. märts 2002, kl 20.43 |
Nils 13. märts 2002, kl 08.41 |
to Alma - hakka kevade saabudes tegelema jalgrattasoiduga. Vota endale selline eesmark osaleda Eestis toimuvatel maastikurataste voistlustel. Seal on osalejaid igast soost ja vanusest ning kelle sportlikud tulemused on tihtipeale tahtsad neile enestele. Voi siis voita oma naabrit voi tookaaslast voi soita parem aeg voi koht kui eelmisel korral. Vahelduv loodus, enese uletamine see koik kokku annab positiivse emotsiooni, soidule jargnev vasimus, inimesed kellega kohtutakse jne. Sellest saab narkomaania, ilma milleta ei kujuta enam elu ette. Koige tahtsam selle juuures - hangi endale korralik ratas ja korralikud soiduriided ning sa naudid koike kaks korda rohkem. Mine spetsiaalpoodi, seal soovitatakse head asja!
Edu ja kohtumiseni voistlustel!
Edu ja kohtumiseni voistlustel!
murka 13. märts 2002, kl 08.48 |
sügisel oli nii....hoidsin enda sees kuni lõpuks nutsin mehele kõik välja ja tema käskis siis mul ennast kokku võtta!:))) andis soovitusi ka mudugi. hakkasin vähehaaval trennis käima (kord nädalas koos lapsega, kuna talle väga meeldis siis torkis ise tagant ja ei saand minemata ka jätta)...siis puhusin elu sisse ka om kunagisele suurele käsitööharrastusele millega väh viis aastat enam polnud tegelenud. jah, see kõik tuli algul teha tõesti tahtejõuga...aga vähehaaval hakkab meeldima ja mul läks yle. elu on jälle mõnus ja armas :)))) edu sulle!
Tigr 13. märts 2002, kl 08.54 |
samasugune 13. märts 2002, kl 09.08 |
hingeseisund sama.vahelduva eduga.vahel harva oled tõusulaines,et siis pikaks ajaks sügavusse kukkuda,miski ei paku huvi,kuskile ei taha minna.sportimas käin,seegi kuulub rutiini juurde.vahel võtab hinge kinni.ei saa enam hingata,see tühjusetunne on niii valus.kohati teed kaelamurdvaid trikke,näiteks autoga liikluses.üritad end üles raputada.autos üürgab megakurb muusika.kapseldud endasse.midagi pole rääkida,midagi ei taha rääkida.mehest on ka kahju.näen,et temalgi on seetõttu paha.
Murka 13. märts 2002, kl 09.17 |
Pipi 13. märts 2002, kl 09.22 |
Tuust 13. märts 2002, kl 09.22 |
Nils 13. märts 2002, kl 09.25 |
Pipi 13. märts 2002, kl 09.28 |
x 13. märts 2002, kl 09.32 |
Pipi 13. märts 2002, kl 09.41 |
Tigr 13. märts 2002, kl 09.42 |
Feliks 13. märts 2002, kl 09.58 |
Naine27 13. märts 2002, kl 09.58 |
Alma, see ei saa nii olla, et kõik on korras pere, töö jne. ja järsku kõigest tüdinud, väsinud. Midagi on kuskilt kindlasti mööda. Ajada kõik kevadväsimuse süüks? Sellist väsimust ei saa ju olla!!!! Kevad on ju kõige ärkamise ja tärkamise aeg. Hngeline väsimus, tüdimus kõigest on mingi psüühilist laadi probleem, mille lahendust tuleks otsida endast. Ole tubli (proovi)! Elu on siiski väga ilus!!!!!!!!
Marga 13. märts 2002, kl 09.58 |
Mina küll rattaga sõita ei viitsi. Annaksin teistsugust nõu: vaheta keskkonda, sõida kuhugi. Üks kena reis on hea argirutiinist lahti raputaja ja "tühja aku" laadija. Või tee kasvõi üks päev endale - võta end kõigest vabaks, käi saunas, massööri juures, ilusalongis. Osta omale uus kleit ja mine õhtul mehega uue ning kaunina kohtama/õhtustama.
Igatahes jaga oma muret abikaasaga. Koos on ikka kergem.
Igatahes jaga oma muret abikaasaga. Koos on ikka kergem.
Tigr 13. märts 2002, kl 10.19 |
Pipi 13. märts 2002, kl 10.22 |
eh 13. märts 2002, kl 10.26 |
Elu käib teatavasti lainetena ja me tunneme ennast hästi tõusul olles, vot siis ongi need tiivad jalgade küljes. Siis aga saabub tõusulaine ülemine punkt, kust edasi pole enam kuhugi minna. Tundub, et oled praegu selles punktis oma pereeluga ja alateadlikku ängi tekitab teadmine, et nüüd hakkab varsti langus. Eelpooltoodud soovitused avastada endale mingi uus hobi on selles mõttes head, et seeläbi tekitad endale teatud mõttes uue tõusulaine, mis kaasned uue hobi või tegevuse avastamisrõõmuga.
Paljud paarid tekitavad ju neid väikseid tõusukesi oma suhtes tülide ja skandaalidega, mille järgi siis oleks niii magus leppida. Ühtlane heaolu võib olla sama masendav kui ühtlane rahuloematus.
Paljud paarid tekitavad ju neid väikseid tõusukesi oma suhtes tülide ja skandaalidega, mille järgi siis oleks niii magus leppida. Ühtlane heaolu võib olla sama masendav kui ühtlane rahuloematus.
vana ja väsinud mõrd 13. märts 2002, kl 10.33 |
Lugedes neid ridu, tundus mulle, et see on minu kiri. Mul on täpselt samasugune tunne ja lahendust ei ole mitme kuu jooksul leidnud. Äkki on tegemist ka haigusega "depressioon" nagu Elektra kohta Kroonikast lugesin. Minul isiklikult ei ole seni veel arsti juurde minekuks jõudu jätkunud, samas tundub, et ise ka enam olukorda muuta ei suuda. Mis puutub rattasõitu, siis sellega hakkan küll varsti tegelema, aga ma ei usu, et see on minu puhul lahendus. Reisimine (ilma pereta) oleks ehk lahendus, aga minul isiklikult ei jätku selleks raha. Mida siis nüüd teha, kas minna mehest lahku ja sukelduda veel rohkem depressiooni?!
Feliks 13. märts 2002, kl 10.40 |
Tigr: nii et Sul on tekkinud rutiin ühest ringist...nii on ju tekkinud rutiin ka Almal...kui Tigrile soovitan et sõitku kus iganes...kus huvitav, siis Alma võtku end pihku, raputagu lahti argirutiinist, nagu paljud on soovitanud..Alma mure onmgi selles, et kui kõik on ok, siis hakkab loomulikultigav...noh saab j ulasta vahepeal natuke asju korrast ära....peaasi on mitt emagama jääda, sest siis järgneb kevadväsimusele suverammestus, pärast mida tuleb sügismasendus ja talveuni:)
Marmelade 13. märts 2002, kl 10.43 |
Avastasin enda jaoks huvitava viisi tusatujust ülesaamiseks raamatust "Preili Smilla lumetaju". Üldiselt tavatsetakse end sellisel juhul tegutsemisse matta, mis peegeldub ka enamuses siinsetes kommentaarides (tee sporti, mine juuksurisse, reisi!). Nimetatud Smilla aga ei põgenenud depressiooni eest, vaid süvenes sellesse ning lasi muredel endast läbi minna - et siis n.-ö. tunneli teisest otsast puhastatuna välja tulla. Olen moodust jõudumööda proovinud (leban lihtsalt voodis tundide kaupa ning mõtlen sünge tuimusega, kui kurb ma olen) ning võin öelda, et ebamäärased mustad mõtted kaovad mõne aja pärast ja päike tuleb jälle välja!
samasugune 13. märts 2002, kl 10.51 |
Pipi 13. märts 2002, kl 10.51 |
tädi anni maalt 13. märts 2002, kl 11.27 |
to alma:
ma tahaks uskuda, et selles, mida sa läbi elad ei ole midagi imelikku või haiglast...
vahest inimese võime kõigest aegajalt väsida ja tüdineda, ka heast sealjuures, eristab teda näiteks rongist, mis olenemata ilmast või reisijate arvust ikkagi ainult mööda rööpaid sõidab...tunde, päevi, aastaid ühtemoodi.
proovi ennast mitte süüdlasena tunda...ehkki on ehmatav ühel hetkel avastada, et muidu headmeelt valmistanud inimesed ja toimingud äkki enam midagi pakkuda ei suuda...
riskides olla ninatark ja seletada asja oma mätta otsast, väidan - see tunne läheb mööda mingi aja pärast...ja võib ka mõne aja pärast korduda...ainult siis oled juba kogemuse võrra targem ja see ei hirmuta enam nii palju, kui esimest korda...
ma tahaks uskuda, et selles, mida sa läbi elad ei ole midagi imelikku või haiglast...
vahest inimese võime kõigest aegajalt väsida ja tüdineda, ka heast sealjuures, eristab teda näiteks rongist, mis olenemata ilmast või reisijate arvust ikkagi ainult mööda rööpaid sõidab...tunde, päevi, aastaid ühtemoodi.
proovi ennast mitte süüdlasena tunda...ehkki on ehmatav ühel hetkel avastada, et muidu headmeelt valmistanud inimesed ja toimingud äkki enam midagi pakkuda ei suuda...
riskides olla ninatark ja seletada asja oma mätta otsast, väidan - see tunne läheb mööda mingi aja pärast...ja võib ka mõne aja pärast korduda...ainult siis oled juba kogemuse võrra targem ja see ei hirmuta enam nii palju, kui esimest korda...
Nils 13. märts 2002, kl 11.59 |
to Pipi and Tuust - ratas millega voistlustel rahmeldada, voikse olla algajale naisterahvale hinnaklassis 5000- 8000, saab korralikke soiduvahendeid millega mooda maastikku kimada ringi. Soiduriide detail (n: soidupuksid) naistele nii palju kull ei maksa kui 1000 raha, korralikud asjad spetspoodides 400- 700 EEKU, sarkidel sama vahemik.
Lahingusse!
Lahingusse!
Katja 13. märts 2002, kl 12.34 |
Muide, päris hea stressiravim on ratsutamine, samuti iagsugune muu loomadega tegelemine. Ise olen rastutanud oma elust kokku 7 aastat ja tean, et see vallutab paljude inimeste hinge kui selleks võimalust anda. Proovi kas Veskimetsas, Hipodroomil, Jüris või Tondil või kus iganes.
Teine, millest tundsin tohutut rahuldust, oli oma koeraga koertekoolis käimine ja tema arengu jälgimine. Koera võtmine on muidugi tohutu vastutus ja lõpuks võib temaga tegelemine sulle koormavaks kohustuseks saada kui sa päris loomasõber pole.
Argirutiinist aitavad lahti saada ka igasuguste igapäevaste liigutuste varieerimine. Peale tööd koju minemise asemel mine kokandus (või kudumis-)kursustele, sõida koju teist marsruuti pidi, söö lõunasöögiks prae asemel näiteks meega pannkooke, pane selga värvilised riided, lõpeta enda koormamine nii palju kui võimalik ja tegele asjadega mis võivad sulle huvi pakkuda.
Varst tuleb päike välja ja kõik muutub rõõmsamaks.
Ilusat kevadet teile!
Teine, millest tundsin tohutut rahuldust, oli oma koeraga koertekoolis käimine ja tema arengu jälgimine. Koera võtmine on muidugi tohutu vastutus ja lõpuks võib temaga tegelemine sulle koormavaks kohustuseks saada kui sa päris loomasõber pole.
Argirutiinist aitavad lahti saada ka igasuguste igapäevaste liigutuste varieerimine. Peale tööd koju minemise asemel mine kokandus (või kudumis-)kursustele, sõida koju teist marsruuti pidi, söö lõunasöögiks prae asemel näiteks meega pannkooke, pane selga värvilised riided, lõpeta enda koormamine nii palju kui võimalik ja tegele asjadega mis võivad sulle huvi pakkuda.
Varst tuleb päike välja ja kõik muutub rõõmsamaks.
Ilusat kevadet teile!
Lisa postitus