Lõpetage palun ära sellised teemad! Ja L, no proovi ometi leida endale teine tutvusringkond, see on ju ometi võimalik. Ma ei tea, kui vana ja millise haridusega sa oled, aga igaühe jaoks on olemas variandid ... olukorda paremaks muuta

Poomine pidavat olema valutu ainult siis, kui kaelaluu kohe murdub. Kui ei murdu, siis lämbub inimene ära, see ei pidavat eriti kiiresti toimuma ja olevat üsna vaevarikas. Nii et kas maksab riskida, võib-olla tuleb tükk aega köie otsas vingerdada.
Aga ega enesetapp pole tõesti lahendus, vahel võib see olukorra veel hullemaks keelata. Kui ma olin teismeline, siis näitas minu ema mulle ühte ühe käega vana naist ja jutustas, et too oli tahtnud pärast mehe surma ennast ära tappa ja hüpanud rongi alla. Surma ta ei saanud, aga hiljem tuli tal elada ilma meheta ja ilma ühe käeta.
Ja isegi kui arvatakse, et see enesetapp kellelegi niikuinii korda ei lähe, siis vähemalt ühe inimese jaoks on see ikka sigadus - selle kes õnnetul kombel laiba leiab.

oh sa loll inime
joo liiter viina sisse ja pikuta lumes ja küll uni ka tuleb.

ole mõistlik, elus on kõigil raskuseid. ela ennast välja ja leia oma hõbekiir.

Kuule L. sa oled ju patoloogiline terrorist lihtsalt. Mis õigusega sa oma perekonda shantazheerid enesetapumõtetega? Häbi vöiks sul olla, ole õnnelik, et sul üldse perekond on. AGa no enesetapjad pididki hullukesed olema... Äkki pöördud vastavasse raviasutusse selle asemel et oma lähedaste tähelepanu hüsteerilise teismelise kombel nõutada.

L., tööl sa ju ometi käid? St, suhtled ka teiste inimestega peale perekonna?
Oh, ei oskagi arvata midagi ja ega ei ole võimalik vägisi aidata kui inimesel puudub soov oma mõtteviisi muuta...L., kas sa oma töökaaslastega saad hästi läbi?

kas ... loodab niiviisi mõttetust nõmedast elust pääseda? arvab, et see on pääsemine? nii tuleb uus elu ju veel hullem...

Äkki on kõige lihtsam vaimselt surra.. muutuda mõttetuks tööorjaks-zombiks-kriitikavabaks-pimereligioosseks laibaks..

Aga kui selline surm on see, millest põgeneda püüad, kultiveeriksin pigem füüsilist edasikestmist.. huvitavat on ju ümberringi suhteliselt palju..

A.. antidepressandid annavad ka üsna teise olemise.. kasvõi Cipramil

(nujah.. seda, kuidas oma lihakeha kõige kiiremini kahjutuks teha, ei tea.. proovi rämpstoidu ja vähese liikuvusega)

to kõigile, kes jauravad sellest, et antud sorti teemad tuleks lõpetada..

Tuletan meelde, et selle veebilehe sirvimine on täiesti vabatahtlik.. ja sõltub eelkõige isiklikust huvist teema vastu..
Milleks selline nõukogude-aegne mentaliteet pisut pikantsemad teemad maha vaikida või tabu-ühiskondliku mölaga kinni mätsida..

Mõni vast on, kes viitsib antud teemal arutada.. las nad teevad seda.. kui huvi ei paku, sirvige midagi esteetilisemat (www.keskerakond.com)..

Enesetapumõtted on vägagi tõsine probleem. Mis põhjustab selliseid mõtteid, kas üksindus, rahapuudus, elu mõttetuna tundumine või midagi muud? Võib-olla saaks likvideerida hoopis põhjuse?

Triiton ütles täpselt minu mõtte välja: miks enesetapjad ei mõtle kunagi selle inimese peale, kes laiba leiab? Kujuta ette, mis tunne sul endal oleks põrgata kusagil pimedal pööningul vastu kõlkuvat poodut või komistada kõnniteel mõne sodikskukkunu jäänustele? Naabrid või juhuslikud möödakäijad on ka inimesed ega pole sulle midagi paha teinud, isegi kui suguvõsa on sinu meelest selle käki ära teeninud.

muidugi on imelihtne ollla surnud...võiveeel täiesti sündimata...et mida pole olnud, seda pole tõesti olnud....ei kevadeid ei liblika-lilledekirjusid suvesid, ei päikesetõuse ei tänaseid leeevikesi..mittemidagi kohe.....ei armastust, ei pettumust, ei leidmisi, ei kaotamisi...jõlelihtne imelihtne....mitttemidagi....
ise siiiin õnnelik päevast-päeva õnne üle olla sündinud siiailma....olemise võlu ja valu vastuvõttes, andes ja saades ning andes aina saades....isegi valu annab tunde olemasolust ja vajalik, tundmaks enamrõõõmu elamisest enesest...kohati tundub ju meil kõigil et lihtsam mittteolemine kui et olemine...aga elu ei peagi ju lihtne olema....kui sinul oli seee õnnn sündida inimesena, eluõigusele ühena miljoneist imevähestest munarakuni jõudnud spermatosoididest....seeegi juba bingo!!!...alati on lihtsam alllaanda, käed üles, valge lippp....selleasemel et pingutada, leida eneseski läbi pingutuste ressurssse enneteadmatuid....iga elu on elamistvääärt, isegi kui seee ei tundu niiii...teee silmad ainlt lahti ning vaata niii enesesse kui enese ümber!!!!
ja enese elu me vormime ise, ikkka omade valikute läbi, omade otsustuste kaudu...ja oled sa kindel, et seee, mis tuleb surma läbi, meeldib sulllle enam kui sinu tänane päev???

Mine suitsiidi kursustele

ei lootnud leida nii tugevat vastukaja teemale...aga jah kohutav on see, et enesetapp mõlgub meeles paljudel...
aga kui inimene on haige ja ei taha selle haigusega edasi elada???

Teadmiseks, et poonud naisel munasarjad lõhkevad ja asi on märksa inetum, kui enese täistegemine ning veenid läbi lõiganu lämbub, mitte ei sure otseselt verekaotusesse. Aga üleüldiselt räägitakse, et elust põgenenu sünnib uuesti täpselt samade probleemidega, kuni ta kord neile lahenduse leiab. Minu soovitus on, et igatahes tuleks edasi minna, sest elu ei saa ju ainult langusest koosneda. Tuleb julgeda võtta riske ja langetada uusi otsuseid... või tõepoolest anda kogu maailmale teada, et oled argpüks ja lahkuda.
Kainet mõistust Sulle!

Mina olen see õnnelik, kes on leidnud enesetapja. Surnuna. Äärmiselt masendav kogemus. Võttis aastaid, enne kui üle sain, peaaegu oleks ise ka hulluks läinud.

...eino tagatargemaks...põlema panemist polegi veel kaalutud...irw

:-) südame tegite soojaks kohe selle teemaga, minu planeeritud viiski ära mainitud. Tegelikult on lähedastest väääga kahju, see ju ainult tagasi hoiabki ja muidugi ka teadmatus ees ootavast...
Aga ärge te teised seda tehke, üritage ikka siin elus hakkama saada!

vaatake leheküljele www.rotten.com, päris jõhkraid pilte seal!

... ok lähme, teeme ära:))) mis seal ikka kaua põdeda...

Põlemapanek olekski vist kõige etem viis - leidjale väiksem ehmatus. Kui korralikult ja püüdlikult põleda, loomulikult.

miks sa arvad et kui sa ära sured siis läheb kergemaks...... tead siis alles saad rasket elu näha, sest need, kes endale ise käe külge panevad lähevad PÕRGUSSE. Sa ei oska väga ette kujutada mis seal on.... Õudusfilmid on poisike selle kõrval. Kui ei usu loe PIIBLIT

Mõned asjad siin on kvalifitseeritavad enesetapule kustumisena. See aga krim. korras keelatud ja karistatav...

Urrrrrrrr...

Äkki loeksid enne läbi raamatu "Veronika otsustab surra".

et kohe suurem kogus rahusteid...et siis mõnus surra.....krt ma ütlen

Kuidas edasi elad, kui jääd ellu, aga invaliidiks ?

Ma ei taha sellist peret nagu mul on. Töökaaslastega läbisaamist eriti ei ole. Koolikaaslastega ei suhelnud ka koolis, nüüd veel vähem. Olen eluaeg rohkem omaette olnud. Lasteaias juba, kui kasvataja saatis mind teistega mängima, ütlesid lapsed, et mine ära, me ei taha sind siia. Läksin ja vedasin päev otsa sõrmega
mööda voodikappe, sest muud polnud teha. Eluaeg on mind tõrjutud ja see tõrjutus süveneb üha, kuni saab see viimane piisk karikas täis ja lõpetan ära kõigega, sest kahju pole kellelgi. Haridus on mul keskeri, s.t. keskool+tehnikum ning juba 11 aastat olen töötanud ja praegu neljandas töökohas. Eelnevate töökaaslastega ei suhtle, sest pole nende hulgast sõbrannasid leidnud, samuti praeguses.

Sa L., oled üks õnnetu inimene. Aga olgem ausad, ega sa selleks suurt midagi ei tee ka, et midagi parandada! Käid ja vingud ja virised. Mangud ümbritsevatelt kaastunnet. Keegi ei tule sulle hõbekandikul midagi pakkuma. Selleks, et elu parandada, tuleb muutusi alustada iseendas.

L. iga üks on oma õnne sepp! Raiu see endale pähe !
See, et sul oli õnnetu lapsepõlv on minevik, kogu su edaspidine elu on su oma kätes. Nii, et sinu valik - nuta ja hala edasi või hakka tegutsema. Soovitan seda viimast !

Teatavasti lapsepõlv mõjutab kogu ülejäänud elu. Nii suhteid vastassooga kui ka kõike muud.

sellise mõtlemise juures mõjub kindlasti, pole kahtlustki