Feministi nurgake
naistele, kellel pole lapsi ja kes ei taha neid saada.
ang 27. november 2009, kl 15.24 |
kh - ei mõnginud kunagi nukkude ja karudega ja ei kujutanud ette, et olen nende emme. Ehitasin poistega liivast autoradasid ja õhatavaid sildu.
ann - "lastetut vanatüdrukut". Khm. Kui mitut lastega vanatüdrukut sa tunned, kas need on normaalsed? Mina tunnen mitmeidki 60+ lastetuid naisi, kes abielus, kes mitte, aga ma küll ei väida, et nendega igav oleks. Ju mul on teised huvid - nendega saab teatris ja kontserdil käia, raamatuid arutada.
ann - "lastetut vanatüdrukut". Khm. Kui mitut lastega vanatüdrukut sa tunned, kas need on normaalsed? Mina tunnen mitmeidki 60+ lastetuid naisi, kes abielus, kes mitte, aga ma küll ei väida, et nendega igav oleks. Ju mul on teised huvid - nendega saab teatris ja kontserdil käia, raamatuid arutada.
jee 27. november 2009, kl 15.39 |
ma ka eriti nukkudega ei mänginud, rohkem loomadega või peitust või kulli või selliseid mänge. kui nukkudega mängisingi, siis olin alati kas nende juuksur, riietaja, kasvataja või sõbranna, mitte ema, beebinukud mulle ei meeldinud ka, ikka sellised ilusad nukutibid. ja kui lasteaias pidi kodu mängima, siis olin samuti kas laps või loom.
to ann 27. november 2009, kl 16.02 |
Tehke lapsi või ärge tehke, eks see oma valik ole. Kahjuks ei tunne ma mitte ühtegi normaalset lastega vananaist 50+
Nende maailm on nii lapsekeskne. Nende kõige suurem mure on kas laps tuleb külla või mis laps parajasti teeb. Rääkida pole nendega suurt millestki ja endaga rahulolevad ei tundu ka need. On küll paar erandit, kes on suutnud normaalseks jääda, aga nemad tegelevad oma eluga aktiivselt või panustavad aktiivselt oma hobidesse.
Kuidas tundub?
Nende maailm on nii lapsekeskne. Nende kõige suurem mure on kas laps tuleb külla või mis laps parajasti teeb. Rääkida pole nendega suurt millestki ja endaga rahulolevad ei tundu ka need. On küll paar erandit, kes on suutnud normaalseks jääda, aga nemad tegelevad oma eluga aktiivselt või panustavad aktiivselt oma hobidesse.
Kuidas tundub?
piia 27. november 2009, kl 16.21 |
ann'ile 27. november 2009, kl 17.02 |
N28 27. november 2009, kl 17.12 |
naljatilgad 27. november 2009, kl 18.52 |
Huvitav-huvitav, kas lastetu vanatüdruk on kuidagi teistmoodi kui abielus ja lastetu naine??? Kas keegi seletaks mulle. Kas vanatüdruku staatus on ilmtingimata teadlik valik?? A võibolla lihtsalt läks elu nii, et ei kohanud meest, kellega peret luua oleks tahtnud. Võibolla tahtis küll mehele, aga näiteks iseloom sant. Kuidas julgete väita, et mõni vanatüdruk on imelik just seetõttu, sest tal pole kunagi lapsi olnud. Kui lapsed oled saanud, siis poleks selline imelik? A võibolla ta sellepärast ongi vanatüruk, et alati imelik olnud, mitte et lapsetu olek ta imelikuks muutis. Kui lapsi ei taha, siis ei taha ilmtingimata ka meest ja abielu? Tohohh, kas tõesti? Miks alati vanatüdrukutest räägitakse? Ei ole lastetute vanapoiste arv mitte suurem, vaat et pigem vastupidi. Ah et meestele ei mõju lastetus rii rängalt, ei tee imelikuks? No ma ei tea, meenub suisa mitu imelikku vanapoissi. Meestele pidavat pereta elu palju rängemalt mõjuma ja eluiga tunduvalt lühem.
A kes otsivad seost nukkude ja tittede vahel, siis unustage ära. See, et nukkudega mängida ei tahtnud, ei näita midagi. Mehed ju ka lapsena nukkudega ei mänginud ja enamus neist ei mõtle nooruspõlves üldse lastele ja mähkmetele. Isatunne tekib neil alles siis kui titt kätele pannakse. Kuni sinnamaani pole neil üldse mingit tunnet. Ja ometigi saavad neist armastavad ja hoolitsevad isad, no välja arvatud mõned erandid.
A kes otsivad seost nukkude ja tittede vahel, siis unustage ära. See, et nukkudega mängida ei tahtnud, ei näita midagi. Mehed ju ka lapsena nukkudega ei mänginud ja enamus neist ei mõtle nooruspõlves üldse lastele ja mähkmetele. Isatunne tekib neil alles siis kui titt kätele pannakse. Kuni sinnamaani pole neil üldse mingit tunnet. Ja ometigi saavad neist armastavad ja hoolitsevad isad, no välja arvatud mõned erandid.
n39 27. november 2009, kl 19.33 |
Ei ole ka juba lapsepõlvest saadi tahtnud pulmi ega väikesi lapsi. Mulle lihtsalt ei meeldi väikesed lapsed, need arutud olevused, kellega ainult kohustused. Meeldivad adekvaatsed arukad lapsed, tavaliselt juba eelkooliealised, kellega saab suhelda inimese moodi. Nii et kui mulle antakse laps alates 5-ndast eluaastast, siis saab minust super ema, õpetaja ja seltsiline lapsele.
tundub et 28. november 2009, kl 01.10 |
juu 28. november 2009, kl 01.13 |
to juu 28. november 2009, kl 02.26 |
kurry 28. november 2009, kl 09.53 |
jee 28. november 2009, kl 10.14 |
N22 28. november 2009, kl 12.22 |
Mina ei taha last ISE saada: ei taha rasedust, sünnitust, imetamist ja vastsündinut. Mõni võib ju seda eriti pealiskaudseks põhjuseks pidada, aga tegelikult peale võimaliku keha sandistamise, võtab see kõik ka kohutavalt palju aega ja raha, on ohuks minu tervisele... lihtsalt, ei! Ja lisaks ei mõista ma kellele on veel üht uut inimhinge siia ilma vaja.... meid on ju niiiii palju. Isegi eestlasi on palju, aga u. kolmandik "langeb välja", sest pole saanud kasvatust ega haridust.
Soodsa võimaluse avanedes kavatsen adopteerida. See on minu viis anda endast midagi edasi ühiskonnale ja jätkata oma pere traditsioone ja kasvatust. Hüljatud lapse aitamine rõõmustaks mu hinge oluliselt rohkem kui ühe tite endast väljapressimine. Minu meelest ei ole lapse kandmine ja sünnitamine midagi erilist, mille eest peaks naist automaatselt premeerima, vaid oluline on just järgnev, kasvatus.
Millal tuli otsus? Ilmselt on see alati nii olnud... algkoolis, põhikoolis ei ole ma osalenud tulevaste laste nimede välja mõtlemises või pulmakleidist unistades, gümnaasiumis ei ole ma sarnaselt oma sõbrannadele unistanud väikesest beebist, kelle eest hoolitseda. Mul on lihtsalt mõnevõrra teised huvid ja sihid...
Soodsa võimaluse avanedes kavatsen adopteerida. See on minu viis anda endast midagi edasi ühiskonnale ja jätkata oma pere traditsioone ja kasvatust. Hüljatud lapse aitamine rõõmustaks mu hinge oluliselt rohkem kui ühe tite endast väljapressimine. Minu meelest ei ole lapse kandmine ja sünnitamine midagi erilist, mille eest peaks naist automaatselt premeerima, vaid oluline on just järgnev, kasvatus.
Millal tuli otsus? Ilmselt on see alati nii olnud... algkoolis, põhikoolis ei ole ma osalenud tulevaste laste nimede välja mõtlemises või pulmakleidist unistades, gümnaasiumis ei ole ma sarnaselt oma sõbrannadele unistanud väikesest beebist, kelle eest hoolitseda. Mul on lihtsalt mõnevõrra teised huvid ja sihid...
N22 28. november 2009, kl 12.26 |
Aaa ja 20 aastaselt jäin ma pillidest hoolimata rasedaks ning tegin aborti. Pole olnud mingeid kahetsusi ega emainstinkti välja löömist, ausalt öeldes oli abordi protseduur mulle väga kergendav ja pärast seda tundsin rahulolu. Täpsustuseks peaks vist ütlema, et ma ei usu rakukogumi "hinge" olemasolu, arvan, et loode on inimene alles umbes siis, kui aju üleni tööle hakkab ja muud sellised inimlikud omadused tekivad, aga Eestis ei ole abort selles staadiumis enam lubatud. Võib-olla osutus see maailmavaade ka kergendavaks asjaoluks, ei tea:)
:) 28. november 2009, kl 13.40 |
blablaa 28. november 2009, kl 13.47 |
Lõpetage ära, sellel pole mingit tähtsust, et keegi mingis
õrnas eas pruutkleidist või lapsest unistas, see ei tähenda kusagilt otsast emaks sobivust. Pigem saavadki lastega paremini hakkama need, kes seda liiga roosamannaks enne ei mõelnud, vaid realistslikumalt asja võtsid, nad ei koge pettumist. Abielu ja lapsekasvatamine polegi ju mingi roosamanna, õnnis tunne ja pidev rahulolu. See on raske töö.
õrnas eas pruutkleidist või lapsest unistas, see ei tähenda kusagilt otsast emaks sobivust. Pigem saavadki lastega paremini hakkama need, kes seda liiga roosamannaks enne ei mõelnud, vaid realistslikumalt asja võtsid, nad ei koge pettumist. Abielu ja lapsekasvatamine polegi ju mingi roosamanna, õnnis tunne ja pidev rahulolu. See on raske töö.
kuulge 28. november 2009, kl 13.53 |
eelmisele 28. november 2009, kl 14.07 |
Kogemus 28. november 2009, kl 14.27 |
Olin ise varem laste vastu. Teiste lapsed pole kunagi teab mis sooje tundeid tekitanud, imikute teemadel rääkijad ajasid mind lausa närvi. Armastasin eelkõige oma tööd. Siis juhtus, et jäin planeerimatult rasedaks, tunne oli väga võõristav, aga mõtlesin, et las siis tuleb, kui tulema peab. Täna olen oma lapsesse väga kiindunud ja kindlasti tahan vähemalt ühte last veel. Suhtumine emarolli võib muutuda üleöö, ehk ära kunagi ütle iial:D Samas ei mõista hukka neid, kes täna ütlevad, et nad lapsi ei taha. Pigem mõistan hukkan neid, kes julgevad sõna võtta teise inimese elu kohta - mis kurat on see teie asi kellegile ikteerida, et ta on ebanormaalne, kuna ei soovi lapsi!
to kuulge 28. november 2009, kl 14.29 |
"väga paljud lapsed lihtsalt sünnivad, kusjuures ka hooletuse tagajärjel, ebameeldivaks üllatuseks meestele jne jne"
Eelkõige on soovimata laps ebameeldivaks üllatuseks ikka naisele või mis, peale majandusliku koorma ka 9 kuud kandmist ja kõik sellega kaasnevad terviseriskid. Kuidas inimestele ikka kohale ei jõua, et 100% rasedusvastast vahendit pole olemas ja tsölibaati enamik ei harrasta ja ei hakka ka harrastama ning ootamatud rasedused ei ole mingite naiste valetamiste ja kondoomide läbitorkamise tulemus.
Eelkõige on soovimata laps ebameeldivaks üllatuseks ikka naisele või mis, peale majandusliku koorma ka 9 kuud kandmist ja kõik sellega kaasnevad terviseriskid. Kuidas inimestele ikka kohale ei jõua, et 100% rasedusvastast vahendit pole olemas ja tsölibaati enamik ei harrasta ja ei hakka ka harrastama ning ootamatud rasedused ei ole mingite naiste valetamiste ja kondoomide läbitorkamise tulemus.
Ulve 28. november 2009, kl 15.18 |
Me hindame teisi enda järgi. Nii minulgi, oli üsna ehmatav lugeda, kui paljud lapsi ei soovi. Ei oleks uskunud, et neid nii palju on. Olgu põhjus milline tahes, see on nende õigus.
Ise olen lapsed suureks kasvatanud ja takkajärele ei saa öelda, et see raske oleks olnud. Umbes 15-16 aastaselt said neist võrdväärsed vestluspartnerid ja huvitavate mõtete, arusaamade väljendajad, head kaaslased, mis siis et oma lapsed.
Olen nii kaua kui mäletan, alati teadnud, et mul saavad lapsed olema. Ja alati olen mõelnud, kuuldes kellegi noorema inimese surmast - kahju, et ta järglasi ei jõudnud saada. Lihtsalt minu jaoks on elu kõige suurem eesmärk olnud elu järjepidavuses osaline olla. Oma kogemused, teadmised, ... edasi anda, et iga järgnev põlv oleks milleski parem, tublim, targem. Kuidagi ei saa ma aru, et oma elu oleks laste tõttu elamata jäänud, nende nimel suuri ohvreid toodud. See on koos kulgemine olnud ja ühine õppimine, kogemuste omandamine.
Ega ma oma arvamust kellelegi peale suru. Igale oma.
Ise olen lapsed suureks kasvatanud ja takkajärele ei saa öelda, et see raske oleks olnud. Umbes 15-16 aastaselt said neist võrdväärsed vestluspartnerid ja huvitavate mõtete, arusaamade väljendajad, head kaaslased, mis siis et oma lapsed.
Olen nii kaua kui mäletan, alati teadnud, et mul saavad lapsed olema. Ja alati olen mõelnud, kuuldes kellegi noorema inimese surmast - kahju, et ta järglasi ei jõudnud saada. Lihtsalt minu jaoks on elu kõige suurem eesmärk olnud elu järjepidavuses osaline olla. Oma kogemused, teadmised, ... edasi anda, et iga järgnev põlv oleks milleski parem, tublim, targem. Kuidagi ei saa ma aru, et oma elu oleks laste tõttu elamata jäänud, nende nimel suuri ohvreid toodud. See on koos kulgemine olnud ja ühine õppimine, kogemuste omandamine.
Ega ma oma arvamust kellelegi peale suru. Igale oma.
n37 28. november 2009, kl 15.38 |
Olen alati olnud tähelepanu all, huvilistest pole puudu tulnud, ja seepärast natuke rikutud.
Tundub, et peab paika ka see teooria, mitmes laps perekonnas oled - mina olen pesamuna, mitte küll parandamatu egoist, siiski küllaltki enesekeskne. Aga hoolimatu ei ole - loomad, lapsed ja vanainimesed tekitavad vajadust neile toeks olla. Esikohal on minu jaoks tõesti loomade heaolu, sest teiste eest tavaliselt hoolitsetakse riiklikul tasandil rohkem.
Kuni 36.eluaastani arvasin, et ei taha lapsi, aga siis tabas mind nö tõeline armastus, ja ühel hetkel sain aru, et temalt tahaksin, kohe väga, no et oleks meie oma ja tema nägu jms nähud sinna juurde. Loll lugu oli see, et olingi rase, sellest ilmselt ka need imelikud mõttemuutused
Ja siis muidugi kainestav Murphy-seadus sinna otsa: kui seni olid ALATI mu boyfriendid ja mehed need, kes kooselust või lastesaamisest rääkima hakkasid (mille peale minu huvi nende suhtes tavaliselt ruttu lahtus), siis minu suur armastus leidis, et tema pole pereeluks loodud ega jaksa last ülal pidada (ega jaksagi), ja jättis mu lihtsalt sinnapaika. Õnneks see rasedus püsima ei jäänud, ja miskipärast ei saanud ma sellest ka mingit traumat, lihtsalt lahistasin paar päeva nutta ja siis oli hea meel, et sellelt mehelt last ei saanud, keda peaksin nüüd üksi kasvatama.
Tundub, et peab paika ka see teooria, mitmes laps perekonnas oled - mina olen pesamuna, mitte küll parandamatu egoist, siiski küllaltki enesekeskne. Aga hoolimatu ei ole - loomad, lapsed ja vanainimesed tekitavad vajadust neile toeks olla. Esikohal on minu jaoks tõesti loomade heaolu, sest teiste eest tavaliselt hoolitsetakse riiklikul tasandil rohkem.
Kuni 36.eluaastani arvasin, et ei taha lapsi, aga siis tabas mind nö tõeline armastus, ja ühel hetkel sain aru, et temalt tahaksin, kohe väga, no et oleks meie oma ja tema nägu jms nähud sinna juurde. Loll lugu oli see, et olingi rase, sellest ilmselt ka need imelikud mõttemuutused
Ja siis muidugi kainestav Murphy-seadus sinna otsa: kui seni olid ALATI mu boyfriendid ja mehed need, kes kooselust või lastesaamisest rääkima hakkasid (mille peale minu huvi nende suhtes tavaliselt ruttu lahtus), siis minu suur armastus leidis, et tema pole pereeluks loodud ega jaksa last ülal pidada (ega jaksagi), ja jättis mu lihtsalt sinnapaika. Õnneks see rasedus püsima ei jäänud, ja miskipärast ei saanud ma sellest ka mingit traumat, lihtsalt lahistasin paar päeva nutta ja siis oli hea meel, et sellelt mehelt last ei saanud, keda peaksin nüüd üksi kasvatama.
jube 28. november 2009, kl 16.02 |
ang 28. november 2009, kl 16.12 |
jube - kas tõesti? Nii et lastetud õpetajad ja arstid on täiesti mõttetud ja ühiskonnale ebavajalikud olevused vaid seetõttu, et neil lapsi pole? Lasteaiakasvataja, kes 5 päeva nädalas teiste lapsi hoiab, kaitseb, kasvatab ja armastab, pole midagi väärt, sest ta pole juhtumisi ise sünnitanud? Kasuema, kes on kaheksa last tublideks inimesteks kasvatanud, ainsaks ülesandeks on meeste spermat väljutada, sest tal pole oma bioloogilisi lapsi? Ja ema Theresa, kelle silmis siis pühak, kelle silmis mõttetu sunnitöö kandidaat? (Muuseas, naised, kel lapsed, on 100% spermaga pistmist olnud, naistel, kel lapsi pole, tingimata mitte.)
jjj 28. november 2009, kl 16.15 |
tuligi üks tüüpline kriitik välja.
meie ühiskonnale on siis kõige kasulikumad need emmed, kes valimatult paljunevad, kasvatavad oma kahetoalises 10 last, päevagi tööl ei käi ja ülejäänud elu sotsabi ja muu abi peal elavad. veab, kui mõni laps tööle läheb, sest tütred võtavad ema eeskujust kinni ja hakkavad 15-aastaselt tittesid tegema.
meie ühiskonnale on siis kõige kasulikumad need emmed, kes valimatult paljunevad, kasvatavad oma kahetoalises 10 last, päevagi tööl ei käi ja ülejäänud elu sotsabi ja muu abi peal elavad. veab, kui mõni laps tööle läheb, sest tütred võtavad ema eeskujust kinni ja hakkavad 15-aastaselt tittesid tegema.
jubedale 28. november 2009, kl 16.17 |
oeh 28. november 2009, kl 16.24 |
Ega lapsesaamise mõte pole see, et ühiskonnale kasulik olla.
Kui paljud inimesed üldse mõtlevad sellele, et ah, mul on igav, ma olen parem ühiskonnale kasulik ja sünnitan 3 last.
Lapse peaks eelkõige saama tasakaalukas, rahulik inimene, kellel on piisavalt head geenid + hea kasvatus, sellistest peredest tulevad ka intelligentsed ja toredad inimesed. Ma olen täiesti poolt sellele, et närvilised naised ei tohikski lapsi saada, mina olen üks nendest. Ja selleks on ka muidugi põhjus, miks mina närviline olen. Terve lapsepõlv oli vanemate röökimine, muud ma ei mäletagi. Ema on ka närviline ja isa veel hullem - kaldub vägivaldsusele. Nii et pole ime, et mina eriti tasakaalukas pole.
See on üks kõige tähtsam põhjus, miks ma ei taha lapsi saada, ning kui kunagi tekib oluord, kui ma olen väga armunud ja mees tahab last (kuna ma olen veel väga noor), siis ma jään sama põhimõttega.
Kui paljud inimesed üldse mõtlevad sellele, et ah, mul on igav, ma olen parem ühiskonnale kasulik ja sünnitan 3 last.
Lapse peaks eelkõige saama tasakaalukas, rahulik inimene, kellel on piisavalt head geenid + hea kasvatus, sellistest peredest tulevad ka intelligentsed ja toredad inimesed. Ma olen täiesti poolt sellele, et närvilised naised ei tohikski lapsi saada, mina olen üks nendest. Ja selleks on ka muidugi põhjus, miks mina närviline olen. Terve lapsepõlv oli vanemate röökimine, muud ma ei mäletagi. Ema on ka närviline ja isa veel hullem - kaldub vägivaldsusele. Nii et pole ime, et mina eriti tasakaalukas pole.
See on üks kõige tähtsam põhjus, miks ma ei taha lapsi saada, ning kui kunagi tekib oluord, kui ma olen väga armunud ja mees tahab last (kuna ma olen veel väga noor), siis ma jään sama põhimõttega.
Lisa postitus