Huvitav on tõdeda, et nii paljud naised on juba lapsest saadik tundnud, et nad ei soovi lapsi. Nagu minagi. Mulle ei meeldinud nukud ega kodu mängimine, vaid eelistasin autodega mängida ja poistega puu otsa ronida. Ja mul pole kunagi tulnud tunnet, et soovin lapsi, olles nüüdseks 38 a. Ema instinktid puuduvad. Minu jaoks tähendab lapsesaamine ka suurt vastutust ja arusaama, et peab väga pikaks ajaks oma elust loobuma. Lisaks on laps suur kuluallikas. Ma olen kõrgharitud ja teenin üle Eesti keskmise palka, kuid ei kujuta ette, kui peaksin veel kedagi selle raha eest üleval pidama. Ma ei suudaks lapsele piisavalt pakkuda. Pluss muret on lapsega pikaks ajaks. Kõige tipuks olen ma lesbi ja sellest sain aru enda 20ndate alguses. Ei ole lihtsalt meeste poole füüsilist tõmmet. Ja ilma meheta on ka keeruline lapsi saada. Seega mulle tundub kõik loogiline.
Samas leian, et ei peaks kedagi halvustama, kellel on lapsed või kellel neid ei ole. Tuleb aktsepteerida inimesi oma erinevate soovide ja eelistustega. Seni, kuni teistele liiga ei tehta, ei tohiks olla ju see ka teistele probleem.