N: ilus jutt, ainult et vastuolus statistikaga. Kui keisrilõike tagajärjed oleks rohkem ennustatavad kui loomuliku sünnituse omad, ei oleks keisrilõike järel naiste suremus niivõrd palju suurem.
Ma ei vaidle vastu, et on olukordi, kus keiser on naisele turvalisem valik kui isesünnitus (ma olin ju ise ka sellises olukorras), kuid laias laastus on ta siiski naisele ohtlikum. Kusjuures ma ei ole nõus, et naine ise on pädev nii ja naapidi riske hindama, seda peaks siiski tegema arst. Naine ise ei saa oma vaagnat mõõta (sul ei ole õigus, et seda ei tea ette: tänapäeva prenataalne diagnostika võimaldab ära mõõta nii vaagnalaiuse kui lapse suuruse), enamasti tunneb paaniline keisrisoovija lihtsalt abstraktset hirmu sünnituse ees, mis on talle meie kultuuri poolt sisendatud. Ja kui sünnitus hulluks osutub, siis just selle hirmu pärast, mis takistab naisel lõdvestumast ja võimalikult valutult sünnitamast. Arst aga on see, kes suudab riske objektiivselt hinnata ja näha, kumb valik on konkreetsele naisele ohutum. Ja ka loomuliku sünnituse ajal ju jälgitakse pidevalt lapse südametoone, et vajadusel kohe keisrilõige teha, mida ka tehakse.
Mainin ka kohe ära, et juhtumid nagu see Pärnu keiss on väga erandlikud, Eesti sünnitusmajades tehakse erakorralisi keisreid iga päev ja iga tund, nii et üldiselt ei tasu karta, et tegelikul vajadusel see õigeaegne keiser tegemata jääb. Kes aga kardab, palgaku ämmakas abiks, siis on küll kindel, et jälgimine on pidev ja adekvaatne.

neutraalne: Aga miks mitte vaielda? Miks see peaks mingi tabuteema olema? Vaielda võib ükskõik millisel teemal, kes ei taha, see lihtsalt ei osale ja ei loe.

Ah et keisrilõige võrdub autoga pangalt alla sõitmisega? Ja veel võtta endale nimeks neutraalne. Keegi on vist endal ajud välja sünnitanud.

Imestan, et, ikka sa pressid oma juttu peale. Kõik arstid ei ole paraku adekvaatsed ja kõiki arste ei saa usaldada. Hea tava näeb ette, et lahendus leitakse koostöös patsiendiga, mitte ei suruta omasid arusaamu peale, sest arstil on nii mugavam või on odavam. See on ikkagi minu ja minu lapse tervis, millest räägitakse ja võõrad, ka mitte arstid ei saa siin ainuisikuliselt otsust teha. Isegi kui ma kardan tagajärgi, mis võivad kesta terve elu (silmad, põis), siis mul ongi see õigus.

Makse olen maksnud korralikult aga olen veelgi nõus maksma, kuid mul peab olema valikuvõimalus. Keegi ei saa minult seda ära võtta.

Muide, see hingamisõpetus ja kõik muu on puhas äri. Ükski ärimees ega naine ei laseks hea meelega turgu vabaks nii et saab valida sinu toote ja muu toote vahel.

naine: sa vaidled praegu emotsioonidelt, mitte faktidelt. Kas keegi on öelnud, et keisrilõike riskid võrduvad pangalt alla sõitmisega? Absoluutselt mitte. Suurem osa keisreid lõpeb ju õnnelikult, lihtsalt potentsiaalne risk sünnitajale on kõrgem ja tüsistuste oht ka palju suurem. Ja igal sünnitajal on õigus seda teada, nii et ei ole vaja materdada neid, kes seda infot ka avaldavad. Ei ole vaja materdada ka arste, kes suudavad konkreetseid riske emotsioonideta ja adekvaatsemalt hinnata kui rase ise.

Hingamisõpetus, olgu äri või mitte, toimib. Tundsin seda ise sünnitusel: kui hingasin õigesti üle valu, oli valu absoluutselt talutav ja emakakael avanes kiiremini. Vahepeal väsisin, läksin krampi ja karjusin, siis ei olnud avanemises mingit progressi ja valud läksid kiiresti talumatuks. Kui ämmakas tagasi tuli ja mind jälle õigesti hingama suunas, muutus valu oluliselt nõrgemaks ja laps oli ka varsti käes.

Igal naisel peaks olema õigus ise otsustada. See, kas keisrilõige tuleks isikule ise kinni maksta eraldi või ei, on juba hoopis teine teema.

Kii: üldiselt olen nõus, et sellised isiklikud elu ja tervist puudutavad küsimused peaksid tõesti olema vaba valik. Üks aga siin siiski on: antud juhul ei ole enam küsimus ainult ühe inimese elus ja tervises, vaid ka lapse heaolus. Kuna statistiline tõenäosus on päris suur, et emal tuleb pärast keisrilõiget nt läbi teha antibiootikumi- või mõne muu ravimi kuur, võtta kangeid valuvaigisteid, et imetamine ei õnnestu, et lapsega tegelemine esimesel kuul on raskendatud, et järgneb rasedusjärgne depressioon (pärast keisrit palju sagedasem kui pärast loomulikku sünnitust) jne jne, siis sellest ka minu skepsis.
Mulle tundub, et see ema, kes ilma mingite näidustusteta valib keisrilõike, mõtleb rohkem sellele, et end sünnitusvaludest säästa, kui sellele, mis pärast võib tulla ja kas see on ikka lapsele parim.

Mulle tundub, et see ema, kes ilma mingite näidustusteta valib keisrilõike, mõtleb rohkem sellele, et end sünnitusvaludest säästa, kui sellele, mis pärast võib tulla ja kas see on ikka lapsele parim.

Nii rumalat juttu pole ammu lugenud! Ise just seletasid, et keiser on palju hullem ja ohtlikum. Järjelikult on keisrinnad üliemad, kes on nõus lapse nimel nii palju kannatama. Sünnitusvalud on löömes keisri kõrval. Sellepärast kõik snnituse valivadki, et pääseda keisrist. Ja kui vaja keiser teha, nt erakorraline, siis nutetakse silmad peast, et peab selle keisrihaavaga olema ja armiga. Lapsele on just see parim ,mis tema emale. Kui naisel on paaniline hirm sünnituse ees, mis kandub edasi lapsele, siis on targem keisrilõige teha. Inimestel on foobiad. Kes kardavad ämblikke, kes kõrgust, kes sünnitust, kes keisrit. Neil on õigus kas a) foobiat eirata ja valida muu variant (sünnitust kartes keisrit nõuda) või b) foobiat kustutades (lugeda rohkelt materjali ja õppida hingamist, palgata eraämmakas, et kindel olla jne). Aga keegi ei saa mind sundida ämblikut käes hoidma, kui ma teda kardan. Mul on valida, kas elada sellega elulõpuni või teha midagi , et see foobia kaoks. Ämblikuid võin elus kohata tuhandeid, aga laps sünnib naisel enamasti ainult 1-2. Ehk ei tasu ära või pole mõtet selle ühe korra pärast kramplikult end jooksutada lasta, vaid lihtsalt nö valida teine variant ehk keiser?

Kas te selle peale pole mõelnud, et need naised, kel on horror partus või lihtsalt "Vastikustunne" loomuliku sünnituse ees, tunntavad ohtu sellega? Võibolla on neil kuues meel selle koha pealt, mis on neile sündides kaasa pandud. Võibolla on neil midagi, mis ei laseks neil normaalselt sünnitada ja sellest on alateadvuses "tahan keisrit". Nagu paljud loomadki tunnetavad maavärinaohtu ja kaovad päevi enne maaväriant uude kohta, tunnetavad ka osad naised oma hästi arenenud intuitsiooniga suuri komplikatsioone sünnitusel? Muidugi, paljud naised hakkavad alles siis keisrit nõudma, kui on juba kiirabi autos (hetkeemotsioon). Aga on naisi, kes on koguaeg teadnud, et tahavad keisrit ja punkt. See on neil läbimõeldud otsus.

Kui keisrit hakatakse tegema igale ühele, kes tahab (ilma näidusutusteta), siis vaevalt olukord väga muutuks. Enamus naisi tahavad siiski ise sünnitada. Neid on väga vähe, kes sellele raudpolt kindlalt vastu on. Isegi need, kes tahavad kindlalt keisrit, võivad selle nö legaalseks muutmise tõttu teise tee valida. Neil on vaja lihtsalt teadmist, et neil on see vabadus ja saavad iga kell keisrit paluda.

α♀™: ma usuks seda, kui ei tunneks päris mitut naist, kes hoolimata suurest sünnitushirmust sünnitasid suhteliselt kerge vaevaga ilusa terve lapse. Järelikult ei olnud kuues meel, vaid lihtsalt hirm.
eem: Sellest on väga palju juttu olnud, et kui ei ole meditsiinilist näidustust, on keiser halvem variant ka lapsele. Ka pikemas perspektiivis (suurenenud astma- ja allergiarisk jmt).

Imestan et

Sa loe neutraalse kommi viimane lause läbi, seal võrreldakse keisrilõiget pangalt alla sõitmisega.

Sa võiksid oma ajupesu juba lõpetada. Inimesed väärtustavad ennast üha rohkem ja sellised näppu viibutavad emmed nagu sina ei saa enam aja kulgu tagasi pöörata. See Pärnu juhus ei olnud ainuke ja allergia ja astmariski jutt on niivõrd tüütu juba. Ma ise tean, mis on parem mulle ja mu lapsele. Õnnelik ja stressivaba ema tähendab õnnelikku ja stressivaba last. Mida sinusugused teevad? Ainult tekitavad stressi. Pane oma õige hinagmise bisnes kinni, kui kliente pole aga pole vaja teisi hirmutada.

"ma usuks seda, kui ei tunneks päris mitut naist, kes hoolimata suurest sünnitushirmust sünnitasid suhteliselt kerge vaevaga ilusa terve lapse. Järelikult ei olnud kuues meel, vaid lihtsalt hirm. "

No ma ei kahtlegi, et laps on ilus ja terve. Aga ema? Ema tunded? Minu õel sündis ka ilus ja terve laps, aga õde ise oli täiesti kurnatud,lisaks sellele tekkis tal sünnitusjärgne depressioon ja ta ei tahtnud ega jõudnud oma lapsega tegeleda. Mis kasu see terve ja ilus laps oma emast sai? Minu õde ei taha tänu sellele enam mitte ühtegi last. Ja kas "lihtsalt hirm" on mingi mõttetu argument? Hirm on hirm ja seda ei tohi eirata ega mõnitada või kuidagi alaväärtustada. Ei saa öelda, et kitsas vaagen on põhjapanevam argument kui "lihtsalt hirm". Mõlemal puhul ei ole võimalik ise sünnitada. Hirm blokeerib selle ära, naise keha reageerib hirmule (tõmbub krampi). Kui inimene kardab ja endale seda sisestab , et ta ei taha ega julge, siis läheb see info rakutasandile ja rakud hakkavad ka nö sarnaselt tegutsema ja mõtlema. Üks asi on sünnitushirm, nagu sinu tuttavatel naistel. Hirm on kõigil, selge see. Aga osadel on lihtsalt see suurem, mis paneb bloki ette. Teised kardavad aga teevad ikkagi hambad ristis läbi. Ise arvan, et ju nad siis nii väga ikka ei kartnud, kui olid nõus selle läbi tegema. Kui inimene tõsiselt kardab, ei pane teda mitte ükski vägi ise sünnitama. Kui ta laseb end nö ära moosida ja seda teeb, siis polnud hirm põhjendatud, vaid tavaline hirm , nagu hirm esimese koolipäeva ees või hirm esimest korda autorooli istudes. Samas on jällegi inimesi, kes kardavad niiiväga, et ei istu iial rooli. Põhimõtteliselt lihtsalt ei istu ja punkt. Järjelikult on hirmul mitu astet.

"Sellest on väga palju juttu olnud, et kui ei ole meditsiinilist näidustust, on keiser halvem variant ka lapsele. Ka pikemas perspektiivis (suurenenud astma- ja allergiarisk jmt)."

Väga palju juttu on olnud ka sellest, et ema tervislik ja vaimne seisund mõjutab ka last. Kui ema kardab või ehamatab või elab üle midagi jubedat ja traumeerivat, siis saab laps ka oma laksu kätte. Rase naine peab kogema ainult head ja ilusat, et ta ei peaks tundma muret ega piinu. Kui naine pidevalt küüsi närib ja sünnituskuupäeva liginedes ülekere värisema hakkab, siis kust otsast see lapsele hea on? Üks asi on see, mida laps tunneb, teine asi, mida naine. Naine on ka inimene (btw), kellel on tunded ja oma taluvuspiir. Naine ei pea oma vajadusi eirama. Kui naine tunneb, et sünnitamine võib talle üle jõu käia, siis pole ta mitte kehvem kui isesünnitajad. Praegu tundub küll, et naine on hoopis mingi segav faktor, kelle seest peab iga hinna eest lapse kätte saama, seejuures pole oluline mida naine tunneb või tahab: hüpatakse talle kõhule, ei anta valuvaigisteid, sõimatakse, kästakse kiiremini ja kõvemini pressida, kästakse vannist välja tulla lauale kuna seal on arstidel mugavam ja parem ülevaade. Naine muudkui kannatagu ja olgu vait. Naist võib igatpidi katki rebestada, muljuda, tõugata, peaasi et laps kätte saadaks. Naine oleks nagu mingi kalts, mida tõmmata ja lükata saab. Selliseid kogemusi on liigagi paljud naised saanud. See on haiglane. Lapse sünd peaks olema naisele kõige ilusam kogemus elus aga paljudel juhtudel muudetakse see parajaks põrguks.

Ja nende suurenenud astma- ja allergiateriski kohta ütlen seda, et tean juhtumeid, kus ise sünnitanud naise laps on nii hädine, tal on astma ja tolmuallergia ja sada häda. Seevastu mitte ühelgi minu tutvusringkonna keisrinnadest pole lastel mitte üht viga. Peale selle, et keisrinnad said sünnitusel ilusa kogemuse, kardavad osad isesünnitanud seda põrgut uuesti läbida.

Ma siis lõpetan oma ajupesu, ega ma enam ei viitsigi väga vaielda. Lihtsalt veel lõpukommentaarina, et need viimased argumendid ei ole samuti minu jaoks veenvad. Riske ei tohi hinnata vaid üksikjuhtumite põhjal, alustama peaks ikka üldisest pildist, statistikast. Ja kui statistiliselt on sünnitusjärgset depressiooni kordades rohkem pärast keisrilõiget kui pärast loomulikku sünnitust, siis minu jaoks on see argument, mitte kellegi täditütar, kellel oli pärast isesünnitust sjd.
Muidugi ei peaks rase naine raseduse ajal hirmust värisema. Juba enne rasestumist tuleks endale selgeks teha, mis on lapsele parim ning mida selle saavutamiseks teha tuleb. Hirmudega saab ja peab võitlema. Inimene lihtsalt ei ole valmis ema olema, kui ta ei taha oma lapsele parimat võimalikku ja kui ta pole nõus selle nimel maksimaalselt pingutama.
See argument, et isesünnitajad on hiljem vastumeelsemad sünnitama, ei päde samuti. Vastupidi, just keisrinnade puhul on tõenäosus järgmise lapse sünniks oluliselt väiksem, miks küll? http://www.postimees.ee/020805/online_uudised/173041.php

Keisrilõike negatiivseid pooli on kogu internet täis, nii et mul pole enam mõtet seda diskussiooni jätkata. Kes tahab tõesti teada, mida mittenäidustatud keisrilõige talle ja tema lapsele teha võib, leiab ise materjali. Keda ei huvita, elab edasi silmaklappidega.

Ma tean ise, mis mulle ja lapsele parim on. Arst pole ka kõiketeadja, küllalt on arstid puusse oma diagnoosidega pannud ja hoopis abita jätnud. Olen mitu korda arsti ettekirjutusi eiranud ja teinud oma südame ja tunnete järgi. Ja mul oli õigus. Jube mõelda, mis siis oleks saanud, kui oleksingi nii teinud nagu arst soovitas. Internet on igat jama täis, aga lõppude lõpuks ei loe see mitte midagi, sest iga naine on indiviid, kellel läheb kogu lugu hoopis teistsuguseks nagu seal statistikas mainitud on. Lisan veel, et kogu see värk on puhas äri. Niiet võtke silmaklapid peast ja hakake ise dikteerima, mida te oma kehaga teha lasete. Lugege ja otsustage. Või otsustage sisetunde põhjal. Teie otsus on ainuõige, ükskõik mis see ka poleks. Mina olen oma lapsed sünnitanud oma sisetunde järgi ja ei kahetse mitte midagi. Lapsed on terved ja ilusad ja endal on ka ilusad mälestused sellest. Soovitan teistele sama ja ärge võtke neid hirmujutte tõsiselt ühe või teise meetodi kohta. Küll teie keha teile ütleb, mida vaja on. äRGE Unustage, et Teie olete ka tähtis, mitte ainult laps. Ärge laske endale pähe istuda ega kohelda end kui tüütut mutukat või rämpsu. Seiske enda ja enda vajaduste eest. Õnnelikul ja muretul emal on terve ja ilus laps niikuinii.

Eks see ole jälle see olukord, kus kõigi arvamus on õige, teiste oma vale:D

Keegi ennist võrdles loomade surevust sünnitgevuse käigus ja inimeste oma. Vaadake, loomadega on selline asi, et 1. neil on tavaliselt poegi rohkem kui 2 (enamjaolt on neid 3-4 ringi) ning seda iga kord, kui nad tiineks jäävad; 2. nad ei söö raseduse ajal igasugust rämpsu ja pahna sisse , vaid toituvad oma tavapärasest toidust. Seega pole pojad nö "üle toidetud". 3. loomadel pole võimalust keisri kasuks otsustda. Hetkel räägin siiski vabas looduses elavatest loomadest.

Naine aga hakkab ohtralt igasugust rämpsu sisse ajama, mis lapse suureks teeb, mistõttu lapsel raskem väljuda on. Siit ka rebendid jne. Ja tavaliselt on naise kehas vaid 1 järglane, vahest ka mitu. Aga tavaliselt siiski vaid 1. Naisele on looduse poolt pandud õlule kohutus sünnitada (mehed seda ju ei tee). Ning väljutusavaks on tupp. Seda ei muuda mitte mingisugune arstiteadus. See oli nii ininkonna algusaegadest saati ja nii jääb ta ka edaspidi. Lihtsalt meie ajastul on arstiteadusega vedanud: kui midagi juhtubki, saame abi. Suremine sünnituse käigus on siiski seotud selle konkreetse naise organismiga, kehakujuga, jne jne. Seal on palju nüansse. Aga see, et mõni naine lihtsalt argpüks on ning teadlikult keisrilõike kasuks otsustab - see on nende endi problem.

Ma olen alati mõelnud, et aga mis siis saab, kui arsti käsi värahtab nign ta sügavamale lõikab? On mitu korda uudisteski läbi käinud lood, kuidas lapsel käsi või jalg on läbi lõigatud. Juba ainuüksi see mõte paneb mul judinad üle selja jooksma. Ma saan aru, et kui lapse või ema tervis ühtäkki sünnituse käigus drastiliselt muutub heast halvaks, siis keiser appi võtta. Või plaaniline keiser juhul, kui naise tervis alati vilets olnud ning ta enamjaolt ekstreemne riskirase olnud (sest õigus vanemaks saada on meil kõigil). Aga niisama, lihtsalt sellepärast, et sünnitamine "on valus ja paha"?

Ja üldse, kuidas tänapäeva tibimailmas juletakse keisrit soovida? See ju jätab suure armi kehale? Nii ei saa ju enam solaariumissegi minna, rannas bikiinide väel tilbendamisest rääkimata? Elu ju puhta PUPU siis ju:D::D:D

Tibid pigem sünnitavad just ise. Esiteks nad on lollid ega oska nõuda keisrit või teiseks, usuvad kõike, mida teised talle ette ütlevad. Ise ei suuda mõelda ühesõnaga. Aga teisest küljest ei taha tibid sealt alt ära rebeneda, pärast on auk suur ja mees ei taha jne. Tibide meestel on kindlasti palju raha, et osta naisele kalleid armikreeme, mille kasutades pole iegi luubiga armi näha. Pealegi on nagunii venitusarmid nii ehk naa kõigil ;) Ikka olen keisri poolt! :) See laste jalga ja kätte lõikamine on nii naeruväärselt väike juhus, et seda ei tasu isergi mainida. :D

to tibilaks:

On jah nii väike võimalus, et pole mõtet mainidagi. AGA ... täiesti olemas. St. Vvõimalus on olemas. Ja KUI juhtub see sinu enda lapsega, või midagi muud sinu endaga haava paranemisel - vot alles siis hakkad indlem: arstid lollid, lasid keisri teha; kõik lollid, sest sina või su laps on vigane. Iial ei oska keegi enne ohtu näha, kui see oht sulle juba kahe silma vahele ei lajata oma reaalsusega:P

Krt, ega ilmaasjata pole sünnitus tupe kaudu välja mõeldud ( sry, paremini ei oska ennast sõnastada, sest jumalasse kui mingisse imemehesse, kes meid savist voolis, ma ei usu). Ju see siiski on kõige ohutum tee. Ning et laps sünniks terve ja rõösa, pole vaja teda üsas pontsikuks kasvatada. Ja ärge hakake midagi siin lugulaulu laulma, et te kõik eeskujulikult toituvad tegelased olete. endale peegli ees võite seda ju kinnitada. Aga tänapäeval on nii krdi suur protsent sünnikaalult pirakaid lapsi. Loomulikult nad sealt läbi ei mahu. Sest emmekesed lähevad peast ka rasedaks ning hakkavad "korralikult ja eeskujulikult ja PALJU sööma" ja muidu "tervislikult end üleval pidama" (loe: oma @!#$ virutatakse diivanile ja sealt seda üles ei aeta, sist mimm on rase ja see võib last kahjustada).

Mina elan riigis kus keisril6iget ei pea nuruma, pigem vastupidi...kui oled loomuliku synnituse poolt siis pead enda eest seisma, et ikka keisrit peale ei surutaks, sest siin tehakse seda iga vaiksema probleemi korral, mis Eestis aga pole mingi probleem vaid lastakse loomulikult synnitada. Kaksikuid ei lasta siin elusees loomulikul teel synnitada. Teine osa on ka see, et muidugi ise tuleb maksta, riiklik haiglasysteem on vaga vaheldane ja suuremosa synnitajatest synnitab erahaiglas, keisril6ige muidugi maksab rohkem ( kuskil 30 000 eek ) ja on ka yks p6hjusi miks arstid seda nii vaga peale yritavad suruda. Mina ei ole veel kunagi synnitanud aga loodetavasti kaugel see hetke ei ole ja siis kui ikka k6ik on korras sooviksin valida normaalse synnituse ja kusjuures siin ei lasta isegi synnitada ei vees ega ka pystises asendis, kindlalt voodis. Mina aga kujutan ette et sooviks synnitada naturaalses asendis mis aitaks k6ige kergemini lapsel valja tulla...ma ei tea kuidas ma siin seda teha saan aga usun, et leian arsti, kes on n6us sellega. Minagi kardan synnitust tegelt jubedalt, see tundub jalk ja hirmus ja k6ige hirmasam on see, et ma ju ei tea kuidas mul see valja kukub...v6ib olla kergelt aga v6ib olla saab see olema elu k6ige hullem, valulikum syndmus. Aga ma usun, et kui ennast piisavalt hasti ette valmistan, positiivselt m6tlen, rahulikuks jaan siis suudan seda teha...ja kui valja kukubki nii nagu ma ei kujutanud seda asja ette siis mis siis, p6hiline, et laps synniks siia ilma loomulikult labi synnitusteid tulles. Nii paljud naised on ju synnitanud ja synnitavad veel ja veel....aastaid tagasi ei olnud v6imalik yldse selline kysimus, et kysin keisril6iget ja naised laksid ikka ju tagasi synnitama. Seega see ei saa olla midagi nii hirmsat v6i kui on siis see ununeb kiiresti...Ma ei ole keisril6ike vastane, las igal yhel olla omad soovid aga ise eelistan ikka loomulikke. Siin suguv6sas olen nainud ka paljusid, kes keisril6ike teinud (korduvaid ) ja paris jubedad naevad valja kui aus olla. V6ib olla ka sp., et isegi siin noored naised enam ei anna eriti lastele rinda sest see on ka juba nende jaoks liig mis liig sest rinnad venivad valja....no tule taevas appi, endal on aga suur titek6ht ja lisandunud 30 kg veel aasta peale synnitust alles, mis siis enam nendest rindadest ma aru ei saa. Imetamine ju just aitab kiiremini kaalus alla v6tta sest see v6tab paevas kuskil 500 kcal.
See siis oli minu jutt mujalt maailmast...ei halvusta ma kedagi aga tekib kysimus, et kuhu me niimoodi j6uame v6i j6uda tahame...varsti vist hakkab ka normaalne olema, et lased ka kellegil teisel enda eest rase olla sest siis ju ei ole mingeid kahjustusi.

tibid sünnitavad ise-noh, siis olen tibi ju, irv

loomad surevad sünnitusel, isegi looduses, igat asja tuleb ette siin maailmas, kummaline paik see

võiks rohkem surra :)

Sünnitanud aastal 1982. Tol ajal tehti operatsioone, keisrilõikeid vaid vajadusel. Kui mingid probleemid olid, et laps ei saa normaalselt sündida, muidu ikka normaalselt. Mis naljakad ebaemalikud naised tänapäeval on tekkinud, kes ei taha olla looduselapsed, looduse poolt oma last sünnitada nagu emale kohane.Mingid saamatud sünnikartlikud naised, lapsnaised. Häbi! Seepärast ei suudetagi olla ideaalne ema, sest midagi jääb puudu, emakssaamise tunne on puudu. Sünnitusvalud on jäänud tundmata(antakse ka valu vastu rohtu), et laps on sündinud siia ilma, taju, kuidas ta võitleb ja siis ilmub tema tema pea jne...Rõõm, täielik rõõm lapse esimesest nutust. Rõõm: olen ema, kangelane, tegija. Olen tundnud sünnitamiserõõmu, saanud emaks.
Aga nüüd, tehakse mingi operatsioon ja laps tiritakse kõhust välja, valitakse ise suvaline päev, millal see teha. Kõik keisrilõikega lapsed pole sündinud oma õigel päeval ja sel juhul ei saa te ,keisrilõikega emad, lasta oma lapsele teha mingeid horoskoope ega midagi, sest te ei teagi,millal täpselt on teie laps sündinud, ei kellaaega ega midagi, lapse tuleviku suhtes on tume maa. See keisrilõige on vägivaldne lapse väljavõtmine ema kõhust, mitte sünnitamine. Sünnitamine on normaalsel teel, mil sünniteed lähevad lapse ees lahti, et ta end pressidega välja saab suruda ja see on õnnis tunne, saada emaks.Loen ja hirm tekib, nad kardavad seda loomulikkust,kuidas laps sünnib aga meestega seksida ei karda.

Sünnitanud aastal 1982. Tol ajal tehti operatsioone, keisrilõikeid vaid vajadusel. Kui mingid probleemid olid, et laps ei saa normaalselt sündida, muidu ikka normaalselt. Mis naljakad ebaemalikud naised tänapäeval on tekkinud, kes ei taha olla looduselapsed, looduse poolt oma last sünnitada nagu emale kohane.Mingid saamatud sünnikartlikud naised, lapsnaised. Häbi! Seepärast ei suudetagi olla ideaalne ema, sest midagi jääb puudu, emakssaamise tunne on puudu. Sünnitusvalud on jäänud tundmata(antakse ka valu vastu rohtu), et laps on sündinud siia ilma, taju, kuidas ta võitleb ja siis ilmub tema tema pea jne...Rõõm, täielik rõõm lapse esimesest nutust. Rõõm: olen ema, kangelane, tegija. Olen tundnud sünnitamiserõõmu, saanud emaks.
Aga nüüd, tehakse mingi operatsioon ja laps tiritakse kõhust välja, valitakse ise suvaline päev, millal see teha. Kõik keisrilõikega lapsed pole sündinud oma õigel päeval ja sel juhul ei saa te ,keisrilõikega emad, lasta oma lapsele teha mingeid horoskoope ega midagi, sest te ei teagi,millal täpselt on teie laps sündinud, ei kellaaega ega midagi, lapse tuleviku suhtes on tume maa. See keisrilõige on vägivaldne lapse väljavõtmine ema kõhust, mitte sünnitamine. Sünnitamine on normaalsel teel, mil sünniteed lähevad lapse ees lahti, et ta end pressidega välja saab suruda ja see on õnnis tunne, saada emaks.Loen ja hirm tekib, nad kardavad seda loomulikkust,kuidas laps sünnib aga meestega seksida ei karda.

Jäävad ära teadmised, millal on lapse õige sündimiseaeg, ei osata lapsele horoskoope kirjutada, ei teata lapse tulevikku ennustada ega mitte midagi, kui laps on suvalisel ajal kõhust välja võetud. Naised on viletsad, kartlikud ja arad , ei oska tahta end emana ette kujutada, kardavad emadust, kardavad normaalsel, loodulikul teel sünnitada. Keisrilõige on operatsioon ja see pole sünnitamine, see on lapse vägivaldne väljavõtmine ema kõhust. Kas keegi on uurinud või on kusagil uuritud, lapste haigused versus keistrilõige.Ei jäta mees naist,kes on normaalselt sünnitanud mitte rohkem kui neid omakehahoidjaid keisrilõikega väljutajaid. Mis sest kehast kui tegelik ematunne, olen sünnitanud, on ära jäänud.

Jäävad ära teadmised, millal on lapse õige sündimiseaeg, ei osata lapsele horoskoope kirjutada, ei teata lapse tulevikku ennustada ega mitte midagi, kui laps on suvalisel ajal kõhust välja võetud. Naised on viletsad, kartlikud ja arad , ei oska tahta end emana ette kujutada, kardavad emadust, kardavad normaalsel, loodulikul teel sünnitada. Keisrilõige on operatsioon ja see pole sünnitamine, see on lapse vägivaldne väljavõtmine ema kõhust. Kas keegi on uurinud või on kusagil uuritud, lapste haigused versus keistrilõige.Ei jäta mees naist,kes on normaalselt sünnitanud mitte rohkem kui neid omakehahoidjaid keisrilõikega väljutajaid. Mis sest kehast kui tegelik ematunne, olen sünnitanud, on ära jäänud.

Jäävad ära teadmised, millal on lapse õige sündimiseaeg, ei osata lapsele horoskoope kirjutada, ei teata lapse tulevikku ennustada ega mitte midagi, kui laps on suvalisel ajal kõhust välja võetud. Naised on viletsad, kartlikud ja arad , ei oska tahta end emana ette kujutada, kardavad emadust, kardavad normaalsel, loodulikul teel sünnitada. Keisrilõige on operatsioon ja see pole sünnitamine, see on lapse vägivaldne väljavõtmine ema kõhust. Kas keegi on uurinud või on kusagil uuritud, lapste haigused versus keistrilõige.Ei jäta mees naist,kes on normaalselt sünnitanud mitte rohkem kui neid omakehahoidjaid keisrilõikega väljutajaid. Mis sest kehast kui tegelik ematunne, olen sünnitanud, on ära jäänud.

Tundub, et see "ema" on omal ajud välja sünnitud. Idikas, ega sünnitamine sind emaks ei tee. Ema pole lapse sünnitaja, vaid see, kes teda kasvatab. Kust selliseid lapsemad tulevad, kes arvavad, et sünnitamine on mingi kangelastegu? Sünnitamine on kõige väiksem asi ja jumala suva, kas keisriga või ilma. Suurem asi on, kuidas sa lapsest inimese kasvatad. Sa oled ikka täielik lehm! Häbi lugeda sellist soperidst. Sinusugusel lambaajul tuleks kohe munajuhad läbi lõigata. Enamus naisi sünnitab ise, kas see teeb neist parema ema või? Mine vaata lastekodudesse, kõik nad on seal isesünnitatud mitte keisriga! Kuidas laps lihtsalt minema visatakse ja ära antakse! Mine joodikuteperre ja sa näed, et ka tolle ema on lapse ISE sünnitanud, aga lapsest ei hoolita. Mine perre, kus lapsed on keisriga sünnitatud ja sa näed, kuidas neid hoitakse ja nende eest antakse või oma elu! Sina oled lihtsalt üks idikas, kes on omal ajud välja sünnitud. sÜDA läks pahaks su haiget debiiliku juttu lugedes!

Aga sinul ju elus muud eesmärki ei ole kunagi olnudki. Ainult et saaks emaks ja sünnitada ja horoskoopi koostada...

Aga kui mõni su lapselaps keisriga sünnib. Tunnistad ta ikka enda lapselapseks või viskad kaljult alla?

Aga sinul ju elus muud eesmärki ei ole kunagi olnudki. Ainult et saaks emaks ja sünnitada ja horoskoopi koostada...

Aga kui mõni su lapselaps keisriga sünnib. Tunnistad ta ikka enda lapselapseks või viskad kaljult alla?

Aga sinul ju elus muud eesmärki ei ole kunagi olnudki. Ainult et saaks emaks ja sünnitada ja horoskoopi koostada...

Aga kui mõni su lapselaps keisriga sünnib. Tunnistad ta ikka enda lapselapseks või viskad kaljult alla?

Briti National Health Service'i (niiöelda Inglise Haigekassa) hinnangul on keisrilõige tavalisele rasedale ja tema lapsele kolm korda ohtlikum kui vaginaalne sünnitus. Minu arusaamist mööda ei peeta silmas mitte ainult surmariski, vaid kõiki võimalikke vigastusi ja tüsistusi kokku.

http://www.nhs.uk/Conditions/Caesarean-section/Pages/Risks.aspx