"ma usuks seda, kui ei tunneks päris mitut naist, kes hoolimata suurest sünnitushirmust sünnitasid suhteliselt kerge vaevaga ilusa terve lapse. Järelikult ei olnud kuues meel, vaid lihtsalt hirm. "
No ma ei kahtlegi, et laps on ilus ja terve. Aga ema? Ema tunded? Minu õel sündis ka ilus ja terve laps, aga õde ise oli täiesti kurnatud,lisaks sellele tekkis tal sünnitusjärgne depressioon ja ta ei tahtnud ega jõudnud oma lapsega tegeleda. Mis kasu see terve ja ilus laps oma emast sai? Minu õde ei taha tänu sellele enam mitte ühtegi last. Ja kas "lihtsalt hirm" on mingi mõttetu argument? Hirm on hirm ja seda ei tohi eirata ega mõnitada või kuidagi alaväärtustada. Ei saa öelda, et kitsas vaagen on põhjapanevam argument kui "lihtsalt hirm". Mõlemal puhul ei ole võimalik ise sünnitada. Hirm blokeerib selle ära, naise keha reageerib hirmule (tõmbub krampi). Kui inimene kardab ja endale seda sisestab , et ta ei taha ega julge, siis läheb see info rakutasandile ja rakud hakkavad ka nö sarnaselt tegutsema ja mõtlema. Üks asi on sünnitushirm, nagu sinu tuttavatel naistel. Hirm on kõigil, selge see. Aga osadel on lihtsalt see suurem, mis paneb bloki ette. Teised kardavad aga teevad ikkagi hambad ristis läbi. Ise arvan, et ju nad siis nii väga ikka ei kartnud, kui olid nõus selle läbi tegema. Kui inimene tõsiselt kardab, ei pane teda mitte ükski vägi ise sünnitama. Kui ta laseb end nö ära moosida ja seda teeb, siis polnud hirm põhjendatud, vaid tavaline hirm , nagu hirm esimese koolipäeva ees või hirm esimest korda autorooli istudes. Samas on jällegi inimesi, kes kardavad niiiväga, et ei istu iial rooli. Põhimõtteliselt lihtsalt ei istu ja punkt. Järjelikult on hirmul mitu astet.
"Sellest on väga palju juttu olnud, et kui ei ole meditsiinilist näidustust, on keiser halvem variant ka lapsele. Ka pikemas perspektiivis (suurenenud astma- ja allergiarisk jmt)."
Väga palju juttu on olnud ka sellest, et ema tervislik ja vaimne seisund mõjutab ka last. Kui ema kardab või ehamatab või elab üle midagi jubedat ja traumeerivat, siis saab laps ka oma laksu kätte. Rase naine peab kogema ainult head ja ilusat, et ta ei peaks tundma muret ega piinu. Kui naine pidevalt küüsi närib ja sünnituskuupäeva liginedes ülekere värisema hakkab, siis kust otsast see lapsele hea on? Üks asi on see, mida laps tunneb, teine asi, mida naine. Naine on ka inimene (btw), kellel on tunded ja oma taluvuspiir. Naine ei pea oma vajadusi eirama. Kui naine tunneb, et sünnitamine võib talle üle jõu käia, siis pole ta mitte kehvem kui isesünnitajad. Praegu tundub küll, et naine on hoopis mingi segav faktor, kelle seest peab iga hinna eest lapse kätte saama, seejuures pole oluline mida naine tunneb või tahab: hüpatakse talle kõhule, ei anta valuvaigisteid, sõimatakse, kästakse kiiremini ja kõvemini pressida, kästakse vannist välja tulla lauale kuna seal on arstidel mugavam ja parem ülevaade. Naine muudkui kannatagu ja olgu vait. Naist võib igatpidi katki rebestada, muljuda, tõugata, peaasi et laps kätte saadaks. Naine oleks nagu mingi kalts, mida tõmmata ja lükata saab. Selliseid kogemusi on liigagi paljud naised saanud. See on haiglane. Lapse sünd peaks olema naisele kõige ilusam kogemus elus aga paljudel juhtudel muudetakse see parajaks põrguks.
Ja nende suurenenud astma- ja allergiateriski kohta ütlen seda, et tean juhtumeid, kus ise sünnitanud naise laps on nii hädine, tal on astma ja tolmuallergia ja sada häda. Seevastu mitte ühelgi minu tutvusringkonna keisrinnadest pole lastel mitte üht viga. Peale selle, et keisrinnad said sünnitusel ilusa kogemuse, kardavad osad isesünnitanud seda põrgut uuesti läbida.