küsiks midagi väga tobedat... kas emainstinkt peab enne lapse sündi välja lööma või on loomulik, et see tuleb hiljem?

Mis moel see instinkt välja peaks lööma? Kui juba lööma hakkab, siis on kuri karjas! OK, liiga pikalt tööl olnud ja vaikselt ära keeramas, aga mina küll enne esimest sünnitust mingit lapsevaimustust ei tundnud. Jumala tüütu oli ja kui aus olla, siis läks ka peale sünnitust aega enne kui "instinkt" tööle hakkas. Alguses olin lihtsalt liiga suures segaduses ja liiga väsinud...

Jälgisin emantsipeerunud ennast teatava irooniaga kõrvalt vähemalt pool aastat pärast lapse sündi, et mis siis nüüd saab, millal ematunne tuleb. Algul oli ainult kohusetunne: Ma PEAN selle lapsega tegelema. Ei ole vaja paanitseda, küll see tunne tuleb lõpuks.

enne lapse sündimist see emainstinkt kindlasti välja ei löö.Mil moel ta saakski seda teha?Ise ma ei kannata ka üldse lapsi-kisavad,teevad lollusi,ajavad asju segamini,ei saa nendega mõistlikult arutleda...ei tea,kas üldse kunagi neid tahan

enne enda lapsi ma kohe ei sallinud lapsi, esimese lapse kasvades tekkis tasapisi emainstinkt ning teise lapse syndides,kasvades tekkis seda ematunnet juurde, nyyd tundub paris piisavalt olevat.
imestan alati, kui naen lasteta inimesi sobralikult lastega suhtlemas, ise kaisin siis lastest suure kaarega mooda, minu jaoks olid nad paremal juhul tyhi koht voi lihtsalt segajad.

ma ei tea, kas see on emainstinkt, aga olin ise veel paras laps, kui igatsesin endale beebit, kelle eest hoolitseda ja keda kanseldada. Esimese lapse sain 18-aastaselt ja teised kohe kõik riburada järgi. Kandmise ajal juba tundsin pühalikku tunnet selle väiksekese olemasolu pärast ja edaspidigi hoolisin neist kogu ihu ja hingega. Mõtlesin, et see on normaalne ja emmedele omane. Kummaline, et mõni väidab, et enne lapse sündi pole kellelgi mingit tunnet ja olen kohanud päris palju naisi, kes ütlevad, et ei tahagi lapsi või kui, siis aitab ühest ka.

Minagi ei saaks öelda, et emainstinkt juba enne lapse sündi välja lööb! Ma kyll nautisin rasedust ja tundsin uhkust selle yle, kuid see oli pigem tõestus enesele, et olen normis. ausalt öeldes lapse ja kohe seejärel teise lapse synniga jäi instinkti alguses vähemaks! Väsimus, pidev topeltkoormus, ahistustunne seotusest jne kustutasid seda tunnet.
Nüüd kus lapsed on teismelised, on ematunne isegi suurem kui alguses. Kardan et midagi juhtub, et saavad liiga ruttu suureks ja kurvastan, et neil pole minust enam muud vaja kui sööki, asju ja raha.
Ja yhinen yhe eelkõnelejaga, sest imestan ka siiralt vallalisi lasteta naisi, kes oskavad ja tahavad jõmpsikatega kenasti käituda. Teades, kui palju pahandusi nad võivad korda saata, muutub emaarmastus pigem kahevõitluseks jäärapäise ja iseka (asjade, tujude jne)lõhkujaga ja romantikat või suuri tundepuhanguid lapsega suhtlemisest kyll enam otsima ei hakka!

Mina olen jällegi 18 ja tahan nii väga omale last. Tean, et see on vale, et enne tuleks lõpetada ülikool, teenida raha jne., aga ma ei taha muud, kui ainult last. Poiss arvab, et olen segi, et peaksime ootama veel vähemalt 5 aastat (ta on 23), aga ma ei suuda seda tungi maha suruda.

Ei ole kindel, et alati just PEAB enne ülikooli lõpetama jne. Pealegi, arvatasvasti on sul oma mehega väga hea suhe. 5 aasta pärast ei pruugi see enam selline olla, esimene armumine on kindlasti jahtunud, ehk esimesed petmisedki toimunud. Siis ei taha äkki enam sina temaga last? Mitte kunagi ei tea, mis ootab ees 5 aasta pärast, ehk oled selleks ajaks mingi haiguse saanud, mis takistab üldse lapsi saada? Kui praegu endale lapse lubad, on muidugi väga suur oht, et kasvatad teda edaspidi ilma selle meheta, aga kuna see oht väiksem on? Kui 38-aastaselt teed lapse suvalise mehega, et üldse oleks laps? Ka halb versioon.

aitäh:)
teie vastused olid rahustavad.

ausalt öeldes-pisut kõhedaks võttis eelpoolseid arvamusi lugedes.
ei pea ju emaks saama, kui tahtmist ei ole!!!see ei ole ju hobby halli järelmaksu- ja proovimis-tutvumisajaga kaup, et kui ei meeldi, saadan tagasi. eriti tobe on minu meelest saada last tõestamaks endale ja teistele, et saan lapse, tähendab, olen normaalne. või saan lapse, kuna mees tahab ja kõigil tuttavatel ka on.
kulla naised! kui te olete niipalju intelligentsed, et suudate enadale aru anda emainstinkti puudumisest, siis parem tegelege küll karjääri või hobide arendamisega, mitte laste saamisega. koera ei maksa ka võtta, seegi on elusolend, kelle pärast peab nii mõnestki asjast loobuma, kes vajab teid oma elu lõpuni.
ja etteheiteid ei ole ka vaja endale teha ematunde puudumise pärast - kindlasti olete te mõnel muul alal tugev ja ausam on olla lastetu kui vastu - tahtmist - ema.

Must-valge-leksandra! Kustkohast sa küll välja lugesid, et need, kel ematundeid juba lapsepõlvest peale olemas polnud, oma lastele halvad emad on???

Mina tulin sünnituslaualt ära ja olin klõpsti valmis ema. Enne mulle lapsed küll meeldisid, aga pikemat aega koos olles muutusid tüütavaks ja tittedest ei teadnud ma midagi, ühelgi tuttaval/sugulasel polnud neid olnud. Isegi aastase lapse juurest oli tegu nädalavahetuseks mehega kahekesi puhkama minna. Läksime küll, aga mina löristasin nutta. Ei lohutanud teadmine, et laps on samades heades kätes, mis mind ennastki hoidsid. Nüüd räägin tuttavatele, et emainstinkt võib justkui puuga pühe virutada.

sellele, kes mind must-valgeks leksandraks nimetas!

loe mu kiri uuesti läbi. on seal sõnagi lapsepõlvest??? lapsest naiseks saamiseni tuleb pikk maa maha käia ja selle aja jooksul võib nii mõndagi juhtuda. ega siis kõikidest tirtsudest, kes baleriiniks saada tahtsid veel tantsijaid saa ja ka poisilikest tüdrukutest võivad head emad saada.
kirja kirjutamise ajal pidasin ma silmas ikka täiskasvanud inimest koos tema põhimõtete, tunnete ja vajadustega.
ja lõpuks - ma arvan, et on sulaselge õnn, kui nn. kahtlev lapsesaaja alles pärast lapse saamist leiab, et ta tõesti tahab ema olla.

kui "kahekordse ema" kirja lugesin, oleksin tahtnud just sama kirjutada, mida kirjutas leksandra. Mismoodi seostub lapse saamine mingi tõestuse ja muu taolisega???
Mis laste kasvamisse puutub ja ematundesse puutub, siis mina tunnen aasta-aastalt, et emainstinkt hakkab vähenema. Enam ei muretse nende pärast nii väga, ega heldi nende tegudest. Ja huvitav on, et ka võõrad väikesed lapsed ei tee südame alt enam nii soojaks kui tol ajal, kui oma lapsed pisikesed olid. Olen oma üllatuseks viimastel aastatel avastanud, et väikese lapse olemasolu või lähedus jätab mind üsna külmaks. Varem oli ikka hoopis teisiti.

LEKSANDRA, sul lapsi on? Või teoretiseerid niisama? :)

Instinktid on midagi teadlikust tahtest oluliselt sõltumatut. Instinktid on aga olulises sõltuvuses kehakeemiast, hormoonidest. Enamikel tervetel naistel ärkab emainstinkt seoses raseduse ja sünnituse ajal kehas tekkivate hormoonide mõjuga(oksütotsiin, prolaktiin, progesteroon jne.). Tihti teadvustub emainstinkt alles pärast esimese lapse sündi. Vahel ei pruugi see isegi siis juhtuda. Sõltub palju naise organismist ja hormonaalsest seisust. Oluline on ka kui tihedalt noor ema vahetult pärast sünnitust oma titaga koos on. Näiteks beebi lõhn, tema nuusutamine on väga võimas "emadushormoonide" käivitaja. (Paljude imetajate puhul on teada, et kui loom paari tunni vältel oma poega nuusutada ei saa, siis tema emainstinkt tavaliselt ei ärkagi...)

Tuleb vahet teha instinktil ja iseloomul (mis võib olla inim(lapse)sõbralik või ka mitte niivõrd). Naistest, kes ei talu eriti väikelaste lärmi ega ole nn. titehuvilised, võivad saada suurepärased emad nagu ka neist, kes on eluaeg ja igal vabal hetkel nukkude ja pisititade küljes rippunud, ei pruugi saada häid emasid kui oma laps kord sünnib.

andrale!

jah, mul on kaks last. 21-ne poeg ja 18-ne tütar. ma arvasin,et ei ole kena oma kogemustega praalida. vahest olen ma liiga isekas, aga ma pole iialgi kahelnud selles, kas ma tahan ema olla. mina olen mina.
võib-olla sa ei lugenud mu mõlemat kirja läbi(29.ja 30.okt).
kas sa ei saanud aru, et selle baleriini ja poisiliku tüdruku jutuga väitsin ma sedasama, mida sinagi oma viimase lõigu lõpupoole?
tsiteerin sinu kirja: tihti teadvustub emainstinkt alles vahetult pärast esimese lapse sündi. vahel ei pruugi see isegi siis juhtuda...noh ja kui ei juhtu, mis siis? jälle kaks(või rohkem) õnnetut inimolendit juures.
ja nende imetajatega on lugu nii, et kassimamma kasvatab pesakonna enam-vähem iseseisvaks ja siis uute poegade ootel ei luba suurt last ligilähedalegi. tõsi küll, peale poegimist on ta jälle nii instinkti täis, et on nõus ükskõik kelle eest hoolistema. nii et, ma ikka inimest ja looma ei võrdleks.

Olen küll "kõigest" ühe tirtsu emme, kuid peale kolme aastast proovimist meeletult õnnelik sellegi üle, sest järgmist ei pruugigi tulla. Olen kogu teadliku elu lapsi väga armastanud ja püüdnud ka üleannetuid juhendada ja maha jahutada. Kuid emainstinkt lõi välja vist siis, kui käisime esimest korda ultrahelis - tuli selline imelik tunne peale, peale seda käisin päevotsa ringi nagu kohtlane suunurgad kõrvuni, sellel hetkel sai see laps justkui minu omaks. ja mida enam rasedus edasi kulges, seda suuremaks see tunne läks. Kui ta aga mu kõhule pandi olin kui taevas, ta oli nii oma ja kallis!!! Ei olnud mingit hirmu ega kahtlusi! Arvan, et kui seda tunnet, ei tule, siis äkki ei ole lapse saamiseks valmis? Tihti tänaval käies tuleb peale mõte, et võiks olla rohkem aborte - siis oleks vähem õnnetuid lapsi!

LEKSANDALE

Jutt käis instinktist. Vaata teemat :) Inimesel käivitab emainstinkti seesama protsess, mis teistel imetajatelgi. Hormoonid. Teine lugu on iseloomu, sotsialiseerumise, temperamendi, eelistuste, põhimõtetega ja muuga, millel baseerub inimeste hulgas ema ja lapse suhe (eriti kui laps on juba suurem). Need ei ole instinktid :)
Võrdlus kaslastega ei ole hea. Kass ei ole karjaloom. Seepärast on tema liigile otstarbekas käituda nii, nagu sina kirjeldasid. Mis ei tähenda üldsegi, et temas ei toimiks hormoonide mõju emainstinkti ärkamisel. Karjas elavate loomade puhul jääb poeg karja liikmeks edasi ka siis kui side emaga nõrgeneb. Inimestega on samamoodi.

andrale!

ma ei saa aru, kas sa meelega väldid vastamast küsimusele, mis saab emast ja lapsest siis, kui see neetud instinkt ei ilmutagi ennast. hea veel, kui siis kohusetunnet jagub niipalju, et laps toidetud, katetud, koolitatud saab, aga see pole ju kõik, mida inimene vajab.
ja üldse - paistab, et teoorias oled sa tugevam ja ilmselt ei ulatu minu hariduski sinnamaale, et sinuga edasi vaielda. annan alla ja korjan kõik oma hormoonid kokku, et ükskord ka õnnelikuks vanaemaks saada.

LEKSANDRA, mitte ei väldi vastust vaid see on siis teine teema :) Siinne teema oli emainstinkt.
Kui rääkida, mis saab kui emal lapse vastu ematundeid ei teki, siis on see teine ja hoopis pikem ning tõepoolest kurb teema.

Vaatan sinu eelmisi kirju ja arvan, et ka intelligentne ema ei saa kuidagi endale aru anda emainstinkti olemasolemisest või puudumisest kui ta ei ole veel sünnitanud. Nad võivad vaid öelda, kas neile meeldivad titad või mitte. Kuid suhtumisel väikelastesse enne esimest sünnitust ja suhtumisel oma beebisse kui ta on sündinud, ei ole seost kui rääkida instinktist. Nagu ka koera ei võeta tavaliselt emainstinkti vältimatul olemasolul vaid ikkagi muudel motiividel :)

leksandrale: kuna emainstinkti tärkamist-mittetärkamist ette ennustada ei saa, siis leian, et ei ole ka midagi hullu lahti, kui instinkti asendab kohusetunne ja püüdlikkus olla hea ema. ja mina küll ei arva, et armastada oskavad ainult need inimesed, kellel instinkt seda teha käsib.