Feministi nurgake
armukadedus=truudusetus?
kiks 22. jaanuar 2002, kl 14.40 |
Oma 30a elukogemuse põhjal olen jõudnud järeldusele, et armukadedad on eelkõige need mehed, kes ise kipuvad üle aisa lööma. Põhjendus võiks olla, et kui ise teed, siis oskad ka teise poolt karta. Ja truu mees jälle ei oska sellist alatust ka teiseltpoolelt oodata.
Millised on teie kogemused?
Millised on teie kogemused?
Diana 22. jaanuar 2002, kl 14.48 |
Feliks 22. jaanuar 2002, kl 14.52 |
N32 22. jaanuar 2002, kl 14.55 |
tohoh 22. jaanuar 2002, kl 14.55 |
Luxi 22. jaanuar 2002, kl 14.56 |
arvan tegelikult sama mida Feliks. päris nii lihtsad need asjad ei ole. mõned inimesed lihtsalt on armukadedad. nende loomus on selline, aga samas on täielikult olemas ka see teine variant. kes ise petab, see kardab kaaslaselt seda sama. ühest ja kindlat seisukohta ei ole selles asjas olemas.
Feliks 22. jaanuar 2002, kl 14.57 |
kersti 22. jaanuar 2002, kl 15.01 |
eneL 22. jaanuar 2002, kl 15.06 |
Feliks 22. jaanuar 2002, kl 15.15 |
iir urus 22. jaanuar 2002, kl 15.24 |
eneL 22. jaanuar 2002, kl 15.31 |
Feliks 22. jaanuar 2002, kl 15.35 |
eneL 22. jaanuar 2002, kl 15.57 |
Anna 22. jaanuar 2002, kl 16.15 |
eeva 22. jaanuar 2002, kl 16.28 |
Minu puhul peab see küll paika, ehkki olen naine. Ise vaatan väljas tihtipeale kenasid mehi ja veitsa flirdin nendega, mõnega käin väljas kah, aga kui elukaaslane seda peaks tegema (nii et teada saan), siis tuleks küll üks korralik torm. Enda puhul leian vabanduse selles, et näen nii hea välja, nägusamatel inimestel ikka ahvatlusi rohkem.
ise 22. jaanuar 2002, kl 16.31 |
kiks 22. jaanuar 2002, kl 17.28 |
Ise defineerin armukadeduse kahtlustamiseks. Mõned inimesed on armusuhetes kahtlustavama loomuga, mõned usaldavamad. Ehk siis armukadeduse vastand oleks usaldus. Feliks, kui mind on hüljatud, siis see armukadedus on juba natuke teine tunne. Ütleme siis, et üks on kahtlustav armukadedus ja teine vihane ja/või kurb armukadedus.
Ehk siis teema juurde tagasi minnes: kahtlustavama loomuga on minu arvates need, keda ennast on ka rohkem põhjust kahtlustada kõrvalehüpetes.
Ehk siis teema juurde tagasi minnes: kahtlustavama loomuga on minu arvates need, keda ennast on ka rohkem põhjust kahtlustada kõrvalehüpetes.
mari 22. jaanuar 2002, kl 19.43 |
Kea 22. jaanuar 2002, kl 20.00 |
Minu kogemus on selline: esimene mees oli kohutavalt armukade ja kahtlustav, ehkki mingit objektiivset põhjust ei olnud. Kui teda rohkem tundma õppisin, sain teada, et ta oli kasvanud koos vanaemaga maal ja näinud oma ema väga harva, kes elas sel ajal linnas ja tegeles tööga ja oma asjadega, mitte lapsega. Sellest jäi usaldamatus ja kaotushirm mehe hinge ja ka usaldamatus kõigi inimeste suhtes, kaasaarvatud mina. Võib-olla on paljude teiste meeste (ja naiste) armukadeduse juured kusagil lapsepõlves kui neid üksi jäeti ja nad õppisid inimesi mitte usaldama ja mahajätmist või reetmist kartma?
robin 23. jaanuar 2002, kl 10.15 |
Mina arvan, et armukadetus võib olla: 1. Inimese enda tekitatud(paranoia) 2. Teise inimese tekitatud( meelega või kogematta antud põhjust) 3. Väike ja igas sutes lubatud ja vajalik armukadedus ( ~hoolivus~).
Iga armukade peaks siiski mõtlema lahti , miks ta armukade on. Ega ma ise ka mingi inglike ei ole, kuid truudus igas mõttes on kõige olulisem ühes suhtes, kuid minu armukadedus ~kahtlustamine~ on kahjuks tingitud teise inimese eksimisest( mitte pahatahtlik) ja ma püüan sellega lihtsalt hakkama saada( aga mitte teisele koguaeg mõista anda)
Iga armukade peaks siiski mõtlema lahti , miks ta armukade on. Ega ma ise ka mingi inglike ei ole, kuid truudus igas mõttes on kõige olulisem ühes suhtes, kuid minu armukadedus ~kahtlustamine~ on kahjuks tingitud teise inimese eksimisest( mitte pahatahtlik) ja ma püüan sellega lihtsalt hakkama saada( aga mitte teisele koguaeg mõista anda)
Muri 23. jaanuar 2002, kl 10.21 |
Petan aegajalt oma meest, aga armukadedust ma tema suhtes küll ei tunne, pole aimugi kas tema minud ka petab, ma ei taha seda teada ja ei uuri ka. Tema ei uuri minu käike samuti mitte (nii ma arvan). Armukadedus tooks mõtted maa peale tagasi. Kui ei saa aru et midagi käest ära libiseb, siis pole ka armukadeduse tunnet. Vist.
robin 23. jaanuar 2002, kl 10.35 |
Muri 23. jaanuar 2002, kl 11.04 |
robin 23. jaanuar 2002, kl 11.40 |
Muri 23. jaanuar 2002, kl 11.47 |
ehee 23. jaanuar 2002, kl 12.24 |
Lisa postitus