Muri:
usun, sest ka endal on selline olukord. armastan ühe meest ja teisega aegajalt rahuldan ennast füüsiliselt.

Ma olen kah vastupidisel arvamusel kui pealkirjas öeldud. Kui ise petad ja igasugu kõrvalsuhteid aretad, siis pole armukadedusest haisugi, sest sa tead, et midagi hullemat kui sa ise teed, su mees nagunii teha ei saa. Oled nagu sammu jagu ees ja sulle ei saa kuidagi "ära teha". Kui oled aga superlojaalne igas mõttes, siis ikka ronib kahtluseuss hinge, et kas teine ikka ka nii lojaalne on. Ja kui tuleb välja, et teine mingis mõttes siiski pole nii lojaalne kui sa ise, saad eriti palju haiget. Sina oled siis ju endast maksimumi andnud, millele vastutasuks saad palju vähem kui maksimumi. Kui oled oma kaasat petnud, on ehk mõnes mõttes kindlam tunne (kui teine petab, ei saa nii palju haiget), aga suhte oled ju ikkagi enda jaoks ära rikkunud. Kaldusin vist teemast kõvasti kõrvale...

Truudusetus = altvedamine = pettus = alatus

Mees2: Valus tõde on see. Tunnen ennast alatuna küll. Petan ja olen enesega rahul. Kasutan ära inimese usalduse. Kõlab halvasti. Vitsad ootavad.
Mõtlesin siin, et kui petetakse teist armukadeduse pärast, siis on see nagu tagasitegemine või kättemaksmine. Tehakse mitte enda vaid teise pärast?

Mõte on õige!!!!!!

armukadedus=truudusetus
niisugust võrdusmärki ei saa tõmmata
armukadedust esineb väääga tihti
ja mingit seost truudusetusega(ei füüsilise aga vaimse)omamata
ja ka vastupidi ei saa nimoodi võrdsustada
truudusetus=armukadedus
truudusetus ei ole võrdne armukadedusega truudusetusel on iga inimese jaoks omad tagamaad ja ka piirid, mida peetakse truudusetuseks ning mida mitte

Hiljuti kuulsin huvitava versiooni armukadeduse kohta-
armukadedaks pidavat muutuma inimene, kes tunneb ennast partneri suhtes nõrgana või ei leia piisavalt tähelepanu. Sealt tulenevalt ka truudusetus, hakatakse otsima partnerit, kes pakuks võrdväärset suhet. Sellest moraal- ei tohi ühte inimest ennastunustavalt armastada ja oma mina kaotada.