rääkis ka mulle mees seda juttu...
ütlesin, et noojah...
vägisi ei saa ju ka kedagi kinni hoida ja lasin tal minna.
Olin õnnetu, nagu halvatud, aga ma olen uhke tüdruk! Lõin pea püsti ja ütlesin - fakit!
Suhtlesin aktiivselt teistega, igal hommikul võtsin ekstra aega, et ennast üles vuntsida nagu viimsepäeva laupäev oleks käes:)
Elan niisamagi suht aktiivset elu, elasin topelt! Ei jäänud kuskile nurka nutma ja konutama. Käisin ja tegin endast pilte - enda jaoks pigem, et oma heast välimusest enesekindlust ammutada (naine ju) tänu FB kontole nägi neid ka mees ja ei läinudki palju aega, kui üks päev võeti minugaü hendust ja nuteti, et igatsetakse mu järele ja minust paremat pole!
Selleks hetkeks olin ma aga leidnud juba kedagi, kelle suhtes olid kõik need oma mehega olnud omavahelised probleemid olematud! Kõik, mis meie vahel lonkas oli selle teise mehega paigas juba ENNE, kui me midagi teha jõudsime. ma pole ka eile sündinud, et päris pimesi võõrale inimesele kuldset kuud selga mõelda:)
Aga ühesõnaga lõpptulemus oli see, et oma mees hirmsasti palus ja anus ja nuttis ja kirjutas mulle luuletusi ja lõpuks andsin alla. Olime uuesti koos nii umbes 3 kuud ja kõik oli ilus, kui hakkas kõik jälle sama vana radapidi...
Nüüd algatasin lahkumineku mina...
See ei mahtunud mehele pähe ja nüüd ta muudkui tilpneb minu juures ja nagu tahab ära minna ja nagu ei taha ka ja ausaltöeldes ma käitun temaga suht julmalt.
Põhimõtteliselt on meil seks-suhe seniks, kuni midagi paremat leiame.
Varsti pole mingeid tundeid enam alles peale kahetsuse ja mõningase kibestumise, et miks ma ometi oma kallist aega sellise inimese peale olen raisanud.
Tõsi. On hetki, kus on vaja enda sisse vaadata ja mõtlemisaega võtta, aga tegelikult on nii, et kui asi on ÕIGE, siis ei ole siin midagi mõtelda! Asjad kas töötavad ja pead suhtes asju klapitama minimaalselt või käib algusest peale klapitamine ja lihtsam on leida inimene, kellega oleks kõik paigas juba algusest peale!
Olge UHKEMAD, naised!
Ärge laske ennast alla ja laske meestel oma elu dikteerida