Ahjaa, mis puudutab antidepressantide niiöelda tuimestavat mõju, siis sellele vaidleksin küll vastu. Eks kõikide kogemused ole erinevad, aga minul on peale ravi alustamist tunnetespektrum palju laiem, kui sügavas depressioonis olles oli. Nüüd tunnen rõõmu, viha, kurbust, solvumist, hirmu, elevust, kõike. Varem oli aga peas ainult enesevihkamine, ja enesetapusoov. Olin täiesti tuim, ei hoolinud mitte millestki, inimesed võisid mind nagu s*tta kohelda ja ma ei hoolinud, aga see polnud mitte mingisugune positiivne kõigest üle olemine, vaid vastupidi, enesevihkamine oli nii sügav, et mitte miski, mida teised tegid, ei saanud ligilähedalegi sellele, mida ma ise endale tegin ja endast arvasin. Nüüd ma nutan ja naeran, kui selleks põhjust on, varem käisin ringi justkui hallis udus, ükskõik mis minu ümber ka ei toimunud.