alati kui midagi tähtsat ja olulist ees on, siis ei suuda ma rahulikuks jääda. ärevus tuleb sisse. magan rahutult ja siis olen sel päeval väsinud.
alati polegi need asjad nii tähtsad ja tundub, et ei mõtlegi sellele päevale nii palju, aga alateadvus teeb rahutuks. see häirib.

ma arvan, et see tunne valdab küll enamikku meist,aeg-ajalt vähemalt. Mind küll, kuigi ma ei ole tõesti paanitseja-tüüpi harilikult. Naljakas, et teised ei saa igakord arugi, kuigi minul ärevusest vahel isegi kõht vigurdab. Hea on see, et tavaliselt, kui situatsioon juba käes, läheb asi üle ja muretsemise asemel ma naudin seda täiega- oli siis põhjuseks esinemine rahva ees, kohting võõraga või... Ära siis lase ennast liiga palju häirida, vaid võta seda kui naljakat paratamatust

Ma kuulen seda pidevalt, et mees ja mehe sõbrad-tuttavad ei saa magada, kuna mõttevool ei katke ja ollakse ärevil. Loen just üht head raamatut--"Loov visualiseerimine" ja olen kindel, et selle järgi toimimine aitaks meelel rahuneda ja heal unel tulla. Nimelt tuleb endale lõdvestunud olekus sisendada, et nt. oodatav sündmus juba toimub ja kõik läheb täpselt nii nagu sa soovid. Et oled õnnelik ja rahulik, tasakaalus ja kontrollid asjade kulgu. Mida rohkem sa ette kujutad, et kõik läheb hästi, seda rahulikumaks sa muutud ja seda suurema tõenäosusega kõik lähebki hästi. Seega, tuleb teha tööd iseenda vaimuga. Ei tohi mõelda ärevaid ja negatiivseid mõtteid, vaid vaikuses ja rahus sisendada endale positiivset kuni hakkadki seda uskuma. Ja siis lähebki kõik hästi. Usu mind.

Kata räägib õigust.
Ajul on kombeks jääda uskuma 100 korda korrutatud valet. Nii saab tappa misiganes tüli tekitavad tunded, foobiad jne ja samas on võimalik õpetada aju tundma rõõmu asjadest, millest varem rõõmu ei tundnud.
Ma arvan ka seda, et see ärevus on natuke seotud sellega, et sa ei tunne ennast nendes olukordades kompetentsena ning alateadvus hoolitseb selle eest, et seda sulle iga kord meelde tuletada. Aga kompetentsust saab suurendada enda harimisega, loe vastavateemalisi raamatuid.

Tegelikult tähtsaid asju polegi olemas, kõik on vähemal või suuremal määral ebaoluline. Nende olukordade viltu minek ei ole maailma lõpp - maa keerleb endiselt ümber päikese - vot kui sellega midagi juhtub, siis oleks küll natuke suurem jama.

Jah, mu õde otsustas raskel eluhetkel kui enam ei teadnud, mida tahta ja keda valida, et see kõik on mäng ja miski pole väga tähtis. Kujutle, et oled Jumal ja vaatad maailma kosmosest--kõik on ju ajutine, pisike ja tühine. See aitab lõdvestuda. Nagu on hea trikk sind sõimavat inimest kujutleda alasti...

Mind aitab näiteks see, kui mõtlen läbi ka kõige mustemad stsenaariumid ja lepin mõttega, et ka nii võib minna ja et tegelikult ei olegi selline variant katastroof, sest elu läheb sellegipoolest edasi. Siis tundubki, et olen valmis ka kõige hullemaks, aga muidugi ei pruugi ju mingi asi ebaõnnestuda. Siis tundub iga pisike edusamm justkui loteriivõiduna. Muretsen palju ja väga tihti igasuguste mõttetute asjade pärast, öösel veedan pikki tunde paanitsedes asjade pärast, mis ei olegi olulised. tean, et uneaeg jääb lühikeseks ja järgmisel päeval on raske õigel ajal üles tõusta. Aga jah, kui olen mõtetes kõige hullemaks valmis, tunnen ennast kindlamalt.
No toon ühe näite. Ees seisab mingi tähtis kohtumine, ükskõik kas isiklik või tööga seonduv. Tahan muidugi jätta endast hea mulje ja mõtlen juba ette, mis juhtuma hakkab. Siis kujutan ette, mis juhtus, kui see kohting osutuks täielikuks läbikukkumiseks - kindlasti olen väsinud ja näen magamatuse pärast kohutav välja, see, kellega ma kohtun erineb sootuks minu ettekujutusest. Aga mis sellest, no saan oma tööga ikka hakkama, mul on nädalavahetusel aega välja magada ja siis saan ka unerohtu võtta kui vaja. Kui on isiklik kohtumine ja sädet ei teki, pole ju ka hullu, veedan lihtsalt paar tunnikest konkreetse inimese seltsis. Ega iga inimesega ei tekigi tõmmet ja ei peagi tekkima. Isegi kui ma ei leia endale kunagi kaaslast (see on natuke ebatõenäoline, sest uusi suhteid tekib ju aeg-ajalt ikka, üksõik kui mõttetud nad ka ei oleks), saan iseendaga hakkama ja mõnes mõttes on üksinda isegi rahulikum elada. Võrdlen ennast teistega ja järeldan, et kõik on ju ometi hästi (noh, välja arvatud isiklik elu, aga kellel ei ole selles osas probleeme).

Ärge muretsege tühiste asjade pärast, proovige leida midagi ilusat enda ümber, hoidke oma lähedasi, sest me ei tea kunagi, kui kauaks meil on antud koos olla. Mitte miski ei ole võrreldav lapse kaotuse valuga. Elasin selle hiljuti läbi, praegu neelan rahusteid, ei saa samuti öösel magada. Ainult lootus veel kunagi emaks saada annab mulle jõudu. Purunenud suhted on kahjuks üks osa meie kõigi elust ja seda ei saa võtta kui traagikat, ükskõik kui valus see ka ei oleks. Sugulased on need, kes meie kõrvale jäävad ja meid rasketel aegadel toetavad.