Mind aitab näiteks see, kui mõtlen läbi ka kõige mustemad stsenaariumid ja lepin mõttega, et ka nii võib minna ja et tegelikult ei olegi selline variant katastroof, sest elu läheb sellegipoolest edasi. Siis tundubki, et olen valmis ka kõige hullemaks, aga muidugi ei pruugi ju mingi asi ebaõnnestuda. Siis tundub iga pisike edusamm justkui loteriivõiduna. Muretsen palju ja väga tihti igasuguste mõttetute asjade pärast, öösel veedan pikki tunde paanitsedes asjade pärast, mis ei olegi olulised. tean, et uneaeg jääb lühikeseks ja järgmisel päeval on raske õigel ajal üles tõusta. Aga jah, kui olen mõtetes kõige hullemaks valmis, tunnen ennast kindlamalt.
No toon ühe näite. Ees seisab mingi tähtis kohtumine, ükskõik kas isiklik või tööga seonduv. Tahan muidugi jätta endast hea mulje ja mõtlen juba ette, mis juhtuma hakkab. Siis kujutan ette, mis juhtus, kui see kohting osutuks täielikuks läbikukkumiseks - kindlasti olen väsinud ja näen magamatuse pärast kohutav välja, see, kellega ma kohtun erineb sootuks minu ettekujutusest. Aga mis sellest, no saan oma tööga ikka hakkama, mul on nädalavahetusel aega välja magada ja siis saan ka unerohtu võtta kui vaja. Kui on isiklik kohtumine ja sädet ei teki, pole ju ka hullu, veedan lihtsalt paar tunnikest konkreetse inimese seltsis. Ega iga inimesega ei tekigi tõmmet ja ei peagi tekkima. Isegi kui ma ei leia endale kunagi kaaslast (see on natuke ebatõenäoline, sest uusi suhteid tekib ju aeg-ajalt ikka, üksõik kui mõttetud nad ka ei oleks), saan iseendaga hakkama ja mõnes mõttes on üksinda isegi rahulikum elada. Võrdlen ennast teistega ja järeldan, et kõik on ju ometi hästi (noh, välja arvatud isiklik elu, aga kellel ei ole selles osas probleeme).